Suhtlemise iseärasused sõpradega.

Autor: Mina 10.klass

Tihti ei pane me enda suhtlemise stiili tähele, et kuidas ta muutub vastavate inimestega suheldes. Kõige rohkem erinev suhtlemine sõprade puhul.
Minu puhul olen ma tähelepannud, et kui ma ei suhtle sõbraga, siis ma ei suhtle taga niivõrd viisakalt. Näiteks, endast eakama isiku ma kuulan alati ära ja siis hakkan alles mina rääkima, sõprade puhul aga ei pruugi ma neid ära kuulata ja räägin nende jutu peale. Paljudel inimestel ongi see sama loll komme rääkida teise inimese jutu peale, ka minul on see, aga ma üritan seda piirata.
Sõpradega suheldes kasutan ma rohkem släng ja igasuguseid ebavajalike sõnaühendeid, nt: alaa. Täiskasvand inimesega, keda ma austan ei kasuta ma seda kunagi.
Enda sõpradega suheldes muutun ma kiiremini närviliseks, kui nad ei juhtu millestki aru saama või ei kuule. Vanemate inimeste puhul aga lihtsalt ma kas kordan, või üritan asja selgemaks teha, kui see ennem oli.
Ka minu diktsioon on selgem, kui ma juhtun rääkima mõne tähtsama isikuga. Sõprade puhul ma kipun kiiresti rääkima ja sõna lõppe ära sööma. Muidugi suudan ma ka selgelt sõpradega suhelda, aga lihtsalt selleks on vaja aega ja tihi on eakaaslasega palju rääkida ja seetõttu tekib ka kiire rääkimine.
Samuti olen ma enese puhul märkand, et kui ma juhtun suhtlema sõbraga siis räägin ma temaga palju lähemalt kui mõne võõra või austatud inimesega. Samuti kasutan ma sõprade puhul silmsidet rohkem kui kellegi teisega.
On olemas ka inimesi, kelle rääkimise stiil ei muutu üldse, kui nad räägivad sõpradega või räägivad siis rohkem austust vaja inimesega. Need inimtüübid on enamasti ülbet ja nad on endast enamasti heal arvamusel. Nad ei lööks klienditeenindajana just väga hästi läbi, kuna enamasti ei meeldiks nad inimestele enda suhtumise pärast.
Samuti on suhtlemise juures tähele panna sõprade vahel palju roppsõnu, aga endast vanemate inimestega neid suust just eriti palju ei tule. Samuti ei saadeta neid inimesi ei tea mis kohtadesse. Vanemad inimesed vaatavad selliste inimese poole enamasti suhteliselt halva pilguga ja noored ei pruugi sellest aru saada ja käituvad endiselt samamoodi endal mõtetes: „Mida see vanamutt mögiseb?“ See on osade noorte mõtteis. Osadel on aga vastupidi: „Et pidin ma seda jubedust ütlema. Ma olen niivõrd ebaviisakas.“ Sellist tüüpi inimesed enamasti vabandavad peale enda ebaviisakat käitumist.
Paljud inimesed, kes ei kuula teist ära, solvavad sellega rääkija tundeid. Paljudest sellistest pisikestest käitumise ja kasvatus nö apsakatest, võib teine saada päris suured enesealaväärtus kompleksid. Ja paljud inimesed jäävadki lihtsalt sellepärast kinniseks inimeseks, kuna keegi ei kuula neid kunagi ilusti ära ja nad arvavad, et nende jutt on liiga igav ja mõttetu. Kuigi lihtsalt on viga kuulaja ebaviisakuses.
Kuulates on aga minu puhul tobe komme igasuguste kohtade peale naeratada. Aga lihtsalt positiivsust on üleliia. Aga nad ütleb üks mõttetera, et naerata ja see paneb inimesi huvi tundma millest sa mõtled.
Suhtlemise juures on eriti tähtsad emotsioonid. Kui sa teed ükskõikse näo, mõistab sind see, kellele sa enda juttu rääkida üritad ja lõpetab selle üsna pea. Samas kui sa teed huvitatud näo, võib inimene hoogu sattuda ja unustada üldse millest ta räägib. Lihtsalt kohati tuleb olla neutraalne ja noogutada, isegi kui sind ei huvita, mida teine sulle räägib. Alati on tähtis inimese ära kuulamine.
Sõnadega saab inimesele hästi palju haiget teha. Seetõttu tuleb ka nendega suhtlemisel ettevaatlik olla. Üldiselt kui keegi peaks jälgima inimese suhtlemist sõpradega ja siis kellegi muuga ametlikumal teemal, siis on selgelt näha erinevust nende kahe vahel.