Tasa, ole palun lihtsalt tasa.
Ära ütle ühtegi sõna. Lihtsalt las see olla.
Unustame selle kõik. Keerame uue peatüki, uue paberiga, uute eesmärkidega, uue suunaga, uue vaatega.
Kõik uuena.

Shhh!

Ma ei uskunud, et Sa tuled..

Lihtsalt tasa, palun ole tasa.
Las ta jääb.. Las ta jääb...

Sa lõhnad hästi.
Sinu silmad.. on nii segaduses, nad nagu otsiks, küsiks, räägiks, naeraks, aga samal ajal ma näen, et nad vaikivad ja on kustunud.
Oeh..

Tsss... Ära ütle.
Ma ei taha kuulda, ma lihtsalt ei taha kuulda.. Ma ei kannata kuulda..

Tasa...
Su silmad puurivad ja karjuvad, kas Sa palun sulgeks silmad?
Mida Sa näed? Ei, ei, ära ütle..
Ma loodan, et seal on midagi ilust, midagi vaikset, midagi rahustavat, midagi, midagi...
Midagi kus Sa oled õnnelik või kus ja kuidas Sa tahaksid õnnelik olla.
Õnn.. Suhteline kaduv ning segane sõna.

Kas Sa palun viskasid pikali?
Ei ära karda, viska lihtsalt pikali. Padi on pea all.
Ära karda.
Ma luban, et ma ei tee Sulle haiget. See on viimane mis ma tahaks.. Noh jah.. Las ta olla.
Oeh..
Palun sulge uuesti silmad, ma ei suuda Sulle silma vaadata, sest siis täituvad minu omad veega.

Ega Sul külm ei ole?
Mulle meeldib Sind vaadata. Eriti siis kui ma tean, et Sa ei näe mida ja kuidas ma Sind vaatan.

Sul on huvitavad näojooned
Ja Sul on naljakad kõrvad ja need liiguvad siis kui Sa naeratad.
Sinu käed... On nii karmid ja jõulised.

Ei ära tee silmi lahti. Ei... Hoia neid veel kinni. Palun
Ma kardan Su sõnu.
Ma tean. Ma tean...
Oeh..

Vahel ma vaatan selles.. suletud silmadega Sinus..
Sinu habemekasvu, Sinu habemes olevaid auke- mis on katsudes nii pehmed, üksikuid punne, boore, jumet- kas Sul on palav on Sul külm, otsin kortse, arme.. Mulle meeldib Sind lihtsalt jälgida.

Kas ma võin Sind puudutada?
Sa oled soe.
Sa oled alati nii soe.
Su habe on pehme. Mulle meeldib kui ta pehme on, siis saab seal mängeldes krudistada.

Kas Sa tead, et siis kui Sa magad, oled Sa nii õrn?
Ma olen seda väga palju vaadanud, väga palju..

Kas...

Oeh..

Ei ära karda kõdi, ma luban, ma rohkem ei puutu.
Oeh..
Ma ei oska Sinuga midagi peale hakata. Mul oli nii palju mõtteid, mida kõike ma teen, kui Sa vähegi siin oled- ma hüppan Sulle sülle, suudlen Sind nagu segane, kallistan, rebin Su särgi seljast ja nii edasi. Aga nüüd ainuke asi mida ma teha suutsin ja suudan oli tarduda soolasambaks ning edasi oskan Sind vaid sõrmeotsaga puudutada. Aga ma tean, et isegi see Sulle ei meeldi, sest see on kõdi.

Oeh..

Ma tean... ... ...

Tagasi

Tagasi seal kus kunagi...
Kunagi..
Tagasi...
Ei palun, ma ei taha! Palun, ei.. PALUN
Ma ei tea..
Ei tunnista..
Ei anna aru..
PALUN EI!
Ma kardan.
Üksinda..
Ihuüksinda
Auu...
Palun ei!
Ma ei ole suuteline enam teiseks..
Katki.

Vaikust, õnne...?

Kas jälle hüppan ma huupi?
Või on kõige selle tõlkeks vaja luupi?
Kas ma tean?
Või ei tea?

Mis on selle kõige eesmärk?
Või on see kõik vaid üks elujärk?
Piin ja mis siis?
Ja kõige selle taga üks miis?

Aga kui kõik ongi nii?
Ja kõikidest kohustustest olen prii?
Ei soovi seda aitäh,
kõik on liiga plihh ja plähh!

Unistustes, iga päev täis rahulolu,
aga vastu vaatab vaid kuri onu..
Vaikust, õnne, armastust?
Saab seda ei tea kust..?

Aitäh Sulle

"Astu edasi. Kas ma pakun Sulle midagi? Teed, kohvi? Mul on eilsest ka kooki järel. Või tahad Sa hoopis midagi soolast?"
"Ei aitäh, mul ei ole isu. Kui sobib, ma võtaks vett."
"Ikka saab!"
*Kolistan köögis võtan klaasi, samal ajal võetakse diivanil istet*
"Siin on Sulle vesi."
"Ma tänan. Kuidas Sul läheb?"
"Hästi, nagu ikka, ma ei tunne enda elus sõna halvasti."
"Et Sa ka ei muutu."
"Jah, ma täna olen tõesti üleliia väsinud, aga see on ka ainus asi mille üle ma kurta saan. Kuida Sul endal?"
"Tead.. Minu seisud igal alal on hetkel väga keerulised- eraelu, töö, perekond. Ainuke asi mis hetkel veel seisab on hobi, aga samas on see väga paljustki seotud eelneva kolmega seega jah.. "
"Kas.."
"Ei."
"Hmm.."
*Möödub mitu minutit vaikides, kus me lihtsalt vaatame teneteist ja see ei ole õnneks isegi mitte piinlik vaikus, vaid vastuidi, väga pinev vaikus.*
"Kas Sa palun annaksid mulle rätikut, ma käiks pesemas ära ja suunduksin magama kui Sa lubad?"
"Kas Sa ei "
"Ei!"
*Võtan kapist rätiku ja ultan selle oma külalisele. Möödub ca 15min, olen muutnud diivani voodiks ning olen ka ise magama suundumas.*
"Kindel, et Sa midagi süüa ei taha? Või mingeid muid muresid mis oleks minu võimuses lahendada?"
"Ma tänan Sind ülemäärase külalislahkuse eest, aga ei."
"Kui Sa soovid võid veel telekat vaadata, mind see ei häiri, ma sulgen nagunii enda magamistoa ukse."
"Aitäh. Tead.. Sa oled igavesti tüütu!"
"Millest nüüd selline väljaütlemine?"
"Ääh, nali. Tore, et Sa oled olemas. Aga palun, ma tahan magama jääda."
*Me suundume kumbki oma unederiiki*
*Ärkan hommikul rahulikult oma voodis. Hiilin vaikselt magamistoast välja, Sind ei ole enam voodis. Vannitoa uks on samuti avatud. Köögis? Garderoobis..? Mitte kusagil. Sinu asjad- mingid asjad on, mingeid asju ei ole. Ma olen segaduses. Mis toimub? Kus Sa oled? Kuhu Sa läksid? Mida? Kui Sa oleks kaasa võtnud kõik enda asjad, siis ma oleks järeldanud, et Sa lahkusid ning ärkasid enne mind. Aga miks osad asjad siin on? Su telefon esialgu ei vasta ja siis on see välja lülitatud. Kuna ma Sinust viimasel ajal pole palju kuulnud, ei oska ma ka mõne sõbra käest uurida, Äkki läksid jooksma vms. Ma ootan paar tundi.*
*Lõuna- Sinust ei ole endiselt ühtegi jälge. Kus kuradis Sa oled!? Helistan ja kirjutan paarile teadaolevale sõbrale- nemad ei ole Sinust miskit kuulnud ja on väga üllatunud, et Sa just minu käest öömaja palusid. Ma ei saa aru.. Jalutan kindluse mõttes kodu ümbruse läbi. Loen uudiseid, kuulan raadiot. Ei miskit tuttavat..*
*Õhtu- Ei midagi! Üle 12h on möödas. Jätan ukse lukust lahti, iial ei tea. Uni on küll rahutu, aga magama peab, selge pea on parim lahendus.*
*Uus päev- ikka ei midagi! Suhtlen Su vanematega. Nemad ei tea Sinust ka midagi*
*Möödas on nädal-Ei. Ma olen mures, Politsei on alustanud otsingutega. Kus Sa oled? Mis toimub? Mul liiga palju küsimusi... Miks just nüüd? Mis ma valesti tegin? Või milles üldse Su probleemid olid? Jah, meil oli küll alatine tingimus, et me ei sunni rääkima, aga seekord vist oleks pidanud....*

Pärast mitmete kuude möödmist vaatan pildialbumitest pilte, ning leian sealt ühe ka Sinuga- me naerame koos, see on ühel sünnipäeval tehtud- minu sünnipäeval...
Näen seal kummalist väljaulatuvat paberilehte, ma võtan selle, seal on Sinu käekiri, küll ma seda juba tunnen!

"Aitäh Sulle, et olid olemas. 
Armastusega ..."

kopp-kopp-kopp-kopp

Kukuuu...
Ma kuulen ju Sind. Tule edasi, mis Sa seal akna taga kobistada (tegelikult Sa jätkuvalt ei mäleta kus ma elan..). Aga mis sellest.
No kuule, see muutub juba tüütavaks.
Ma teen selle akna Sulle lahti- ise tead kas tuled tuppa ka või ainult vestleme läbi akna.
Miks siis nüüd järsku nii vaikne?
Ah, et kogud uuesti hoogu.
No olgu, kogu ennast ma lähen teen endale teed ja olen kohe tagasi.
---
Ma ikkagi kuulsin Sind teisest toast.
Ma istun siia aknaluale, siis ma näen Sind paremini ja vajadusel saame teineteist katsuda. Aga palun viime selle vestluse läbi nii, et Sa mind haigeks ei tee. Sobib?
Sa oled ikka veel nii rahulik, ma ootaks Sinult midagi enamat.
Mul on Sind väga hea meel näha, sellisena. Viimasel ajal olen Sind küll tihti kohanud, aga kahjuks mitte nii rahuliku ning malbena.
See väike puudutus Sinust oli armas.
Kuidas Sul läheb? Kuidas elu seal on..?
Sa ei ole täna jutukas, ainult sositad, kas Sul on mingid suuremad plaanid?
Sinuga on midagi lahti. Sa oled väga teistsugune võrreldes tavapärasega. Sa oled millegi pärast mures?
Vaikid.. No vaiki.
Kas Sa tead, et pimedaks läheb ja siin aknal istudes hakkab jahe, isegi mu tee on otsa saanud Sinu jälgimisest ning analüüsimisest. Ma toon endale teki ja teen uue tee, ma vist ei pea Sulle isegi ütlema, et oota mind siin. Sa oled ju koguaeg olemas, kas ma tahan seda või taha.
---
Ooo, Sa oled selle mõne ajaga endale lausa kaks sõpra leidnud. Ma imetlen teie kolme tekitatud maagiat ja kui ma nüüd aus olen, siis meeldib mulle isegi Su särav sõber rohkem- temas on rohkem sellist regulaarsust ja stabiilsust, kuigi hoolimata sellest suudab ta väga palju pahandusi tekitada.
Aga Sinu teine sõber.. Teda saan ma nimetatda ainult suvearmastuseks, muudel aegadel on ta vägagi tüütu tegelane ja tekitab minus negatiivseid emotsioone.
Aga Sina ise- tahaksid Sa ilmselt nüüd ka teada?
Mulle meeldib kuidas Sa jutustada ja seda alati! Või noh jah, välja arvatud siis kui ma Sinuga väga tihedas vestluses olen. Aga mulle ei meeldi need tagajärjed, mis Sa mõnikord tekitad minus- väljanägemine, emotsioonid ning mõnikord sead Sa oma käitumisega mulle isegi lisakohustusi.
Aga hoolimata sellest kõigest ma jumaldan Sind mu armas vihm! Eriti kui Sa oled malbeke ja tasa.
---
Ma panen nüüd akna kinni. Koputa rahus teinekordki kui tahad minuga vestelda, nüüd Sa vähemalt tead mida ma Sinust arvan. Eriti rõõmus olen ma siis kui Sa suudad teha koostööd mu teise lemmikuga- kuu.
Ole vapper ning ära üleliia meid kiusa, kuid ära unusta ka oma kohustust- täita meie väetid oma elujõuga!

Peeglike, peeglike seina peal..

Brr.. Brrr..
*Ei, ma ei reageeri sellele.*
Brr.. Brr..
*Ei, see on lihtsalt heli.*
Brr.. Brr
*See on heli/mõte või mida iganes, väärtusetu.*
Brr.. Brr..
*EI*
Brr.. Brr
*MIDA SA TAHD?!?*
Brr.. Brr..
*Okei, ma siis tegelen Sinuga, sest kui Sa välja ei saa, siis Sa ju ei lõpeta brr-itamist.*

"No räägi ära, mis Sul öelda on."
"Minul!?"
"Ei tead peegliga räägin, kellel muul."
"Sassis oled w? Sa ju tead, et ma ei tule niisama, tulen siis kui Sina rääkida tahad. Aga kui, Sa ei taha siis võin ära ka minna, aga Sa tead, et see jääb."
"Minu ütlemised on juba ammmu öeldud, teema on maas."
"Nägemist!"

Brr.. Brr..
*Jah?*
"Sul on õigus,  ma ei saa muud moodi."

"Tere, palun eelmise korra eest vabandust."
"Sa tead, et mul ei ole väga võimalust Sind hüljata. Paar korda olen proovinud, aga Sind üksinda jätta. Ma tean millega see lõppeb. Sinuga tegelemine on terve elutöö. Vahel lihtsalt vihkan Sind!"
"Palun vabandust, aga mul ei ole tõesti kedagi teist."
"Räägid siis või niisama palud haletsust?"
"Nüüd on sellest juba liiga kaua möödas. Oleks ju aeg lõpuks sellest kõigest üle olla?"
"Kuna põnevaks läheb?"
"Sa oled vastik."
"Sinusse, mu arm!"
"Hiljuti lugesin ühe vana sõbra kirjutist- Sa otsid terve oma elu armastust, Sa jagad seda ise, aga sealjuures ei saa Sa ise tõelist armastu kunagi tundma. Sa naeratad läbi pisarate, hoides kõik enda sees, aga ometigi Sa suudad sellega nakatada ka teisti. Paljud seda ei suuda."
"Mida Sa tuhlad nendes mälestustes? Kuna Sa aru saad, et see teeb Su olukorra koguaeg aina hullemaks?"
"Aga kui nad lihtsalt tulevad, nagu Sinagi."
"Siis ära kuula/vaata/tunneta/meenuta neid."
"Ühesõnaga, ma ei saa aru ühest asjast. Miks ma ei suuda olla üle? Mina, kes ma suudan silmi pilgutamata naeratada ja naerda. Kõik teavad, et ma jumaldan võimu. Kas tõesti vaid korra siin elus on suutnud keegi mind kontrollida? Panna tantsima enda pilli järgi?"
"Sina ja kellegi mängukann? Filme oled liiga palju vahtinud w?"
"Jah, ma ei taha seda ka ise tunnistada. Aga nii see on. Tõenäoliselt olen lummatud sellest, et minu jalas ei ole püksid, ma ei pea otsustama. Vaid ma pean hoopis ise kellegi päevakavva ennast sulatama ja leidma augud, kuhu ennast lisada. Kõik oli ju nagu päris?"
"Ikka ja seesama teema? Mõtle nüüd hoolega, palun, kui õnnelik Sa olid?"
"Alguses ju olin.."
"Enne kui Sa isegi jätkad, siis see oli algus. Inimmälul on komme mäletada ainult häid asju mõtle palun uuesti, enne kui Sa ütled midagi veel."
"Jah ma tean, et viimassed aasta aega elasin põrgus."
"Kas on veel midagi?"
"Jah,"
"Ma ju ütlesin, et mingit imalat jura, kopp ees sellest mögast mida Sa halad."
"Usu, mul endal ka. Aga ma ei saa. See vana värdjas tropp istub ikka veel seal sees. Ma tahaks, et ta läheks, vähemalt üks osa minust tahaks. Et anda võimalus neile kes pingutavad. Ühele inimesele olen juba selletõttu haiget teinud. Vaevalt ka teine haiget saaja kaugel on. Tegelikkuses on ta seda juba ka saanud."
"Sa oled lihtsalt vastik."
"Aitäh. Aga miks ta siis ära ei lähe või miks mina alla ei anna? Miks on vaja aeg-ajalt elavat tuld surkida ja loota, et äkki seekord ei tee haiget?"
"Miks Sa minu käest seda küsid?"
"Kelle siis veel? Arvad, et peegliga on targem rääkida?" "Miks mingisugune õhkõrn sõnakõlks tekitab minus soovi ennast hulluks rabada, kõik kraanid kinni keerata ja kuuletuda nagu hästi õpetatud koer?"
"Emaste koerte kohta öeldakse lita."
"Aitäh, Sa oled vapustav vestluspartner."
"Ole lahke."
"Mis ma tegema pean?"
"Miks Sa seda minu käest küsid? Lihtsalt lase minna, lõpeta absoluutselt kõik lahtised sabad. Ja ära meenuta ilusat. Isegi kui tuleb midagi ilusat, tuleta sinna kohe peale midagi uskumatut. Sa oled väärt parimat."
"Pläust! Kui palju ma seda kuulnud olen! Kuigi, eks ma olen nõus ka. Prints valgelt hobusel, muinasjutu loss, üllatused, kingitused, romantika, lilled jne jne."
"Kuule aitab küll."
"Aitäh Sulle."
"Muide, järgmine kord kui Sa peegliga ikkagi räägid, siis esiteks tunnista seda. Teiseks, võlusõna on peeglike, peeglike seina peal..."

Brr.. Brr.. (kostab kaugustest)
*Kas Sa läksidki ära?*


*vaikus*

Kuidas läheb Sinu eraelu?

Tere mu armsad,

Üldjuhul ma ei ole just väga palju enda kohta infot laiali jaganud. Aga käesolev aasta olen teinud seda erakordselt palju ning võin öelda, et väga palju on juhtunud ning ma olen väga palju üle elanud.
Aasta algas juba omaette huvitavalt ja ma tundsin, et midagi on valesti. Ilmselt tegin ühe inimese jaoks heateo ning teise jaoks olin hulleim inimene iial. Ja seda kõike juba aastavahetuse paukude ajal. Jah olen vahel mõrd, aga sain aru et kui natukenegi tahan maailma parandada on vaja inimestel teada tõde.

Olen iseenast peaaegu terve oma elu peitnud igasugu erinevate tõdede eest ja tõenäoliselt teen seda mingis osas ka edasi. Eesti Vabariigi aastapäeval aga tegin saatusliku otsuse mis lõi mind päris pikalt jalust maha. Esiteks tahan öelda, et tegin valesti, tungisin kahe inimese privaatruumi, aga ilma selleta ilmselt jätkaksin kahe noore inimese piinamist. Ma tegin otsuse, et ma kolin välja enda elukohast, kus olin elanud umbes poolteist aastat, sekundi pealt, 23 veebruari öösel sain teada asju ja 24 veebruari hommikul pakkisin eluks vajalikud asjad ning aitäh head aega. Ehk siis kolisin välja suhtest, mis mulle endale iseenesest väga meeldis ning kaaslast armastasin rohkem kui iseennast (jah ütlesin selle esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda välja). Ta oli inimene, kellega meil kahel klappis väga hästi ning meie suhe kui selline meeldis iga väikese rakuga mulle, meil oli tohutult toredaid aegu, aga läks.. Tervelt nädala kui mitte rohkem ma piinlesin ja ootasin edasisist vestlust, et mis saab. Jah see suhe sai lõpliku lõpu.
Ma olin omadega rajalt maas- pärast info laekumist langes mu enesetunne rohkem kui liiga palju. Ma suutsin endale tekitada 37.0 palaviku, stabiilselt. Ma võtsin haiguslehe, tervelt nädal olin eemal. Ise ütlesin et oligi mingi naljaks viirus- tegelikkuses olin ma mustas masenduses ja magasin päevad läbi,
lootes et uni ravib kõik terveks.

Sealt aga päästis mind üks vana tuttav kes mu kodust ära varastas ja natukene elama sundis. Pärast seda elasin tema toel nii mõndagi aega. Lisaks sellele, aga sain vanast töökohast uue tööpakkumise. Mõtlesin ja seedisin veidi aega, lõpetasin haiguslehe, kuulasin nende pakkumist, otsustasin ja andsin enda kalleimatele teada, et see on lõpp. Ilmselt oli ka antud tööpakkumine see mida mul selleks kõigeks vaja oli.

Kuna kolisin ära sekundi pealt, siis oli mulle ka suureks toeks ka mu korterikaaslane, kes toetas mind lihtsalt enda olemsaoluga ning mõnikord tuletas meelde, et sööma peab. Esimese nädalaga pärast kolimist kaotasin nädalaga 5kg.. Ja oli lihtsalt ülimalt hea et ma ei olnud üksinda, keegi sundis Sind elama ja liikuma ning ühtlasin ulatas ta mulle ka kõige õigemal ajal ühe viski klaasi (ei sellest ei tulnud jooma, aga raputas pead selgemaks küll).

Kõige selle aja jooksul sain hakkama kahe teoga, mille üle ma just uhke ei ole- ühest neist on kaudselt juttu ühes mu postises, teisest võib nii palju pajatada, et kukkusin pea katki.

Samal ajal kui tegelesin vaikselt töövahetusega ning kõige sealjuures olevaga otsisin ka endale uut korterit- mida osta. Ka selle ma leidsin endale.
Ehk siis alates mais sain ma endale uue hingamise- kolisin oma enda kodusse, asusin uuele töökohale. Kodus hakkasin koheselt tegelema enda eriprojektiga- garderoobi magamistuba, lisaks selle tapeedivahetus ja muud sarnast.
See kõik on mind elus hoidnud ning aidanud kõigest üle saada.
Oma korteri üle olen ma rohkem kui liialt õnnelik- mu eriprojekt magamistuba garderoobis on valmis, trepp mis voodisse viib saab kolmapäeval valmis, selle nädala lõpus ilmselt saan kätte uue diivani, soovitud seinad on saanud uue tapeedi. Eks neid asju on veel mis ma teha tahan, aga iga asi omal ajal.

Minu eraelu on jõudnud sellesse režiimi, mis kunagi, kes teab see teab. Ja ka ma ise olen tagasi- spontaansus ja aktiivsus on mu teine nimi.

Ja nüüd suurim tänu neile, kes mu ümber olid. Ilma teieta ei oleks ma suutnud sellest kõigest välja tulla ning ilmselt oleksin jätkuvalt kusagil kinni või kadunud.

Liina- Minu keerulise iseloomu ja kõige muu juures oled Sa suutnud mind välja kannatada ning olla olemas, natukene suunata ja mõnikord ka manitseda. Ilmselt ei oleks ma suutnud ilma Sinuta üldse mitte midagi, aga Sinu usk minusse on midagi imelist. Ma olen Sulle ääretult tänulik Sinu vaimse kui ka füüsilise külje pealt- ilma Sinu meheta ei oleks ju mul minu puurkuuri, Sinu googeldamist ja muud nõuanded! Armastan Sind! Aitäh, et oled alati olemas ja usud minusse.

Edasised isiklikud tänusõnad iseloomustustega välja tuua oleks ilmselt vale ning paljud avalikud nimed tekitaksid liialt küsimusi. Aga aitäh Sulle, kes Sa jagasid mulle kontakte korteri tapeetimise osas, korteri ehitamise osas. Sina kes Sa tulid mulle ise appi korterit tapeetima. Sina, kes Sa elasid igale mu muutusele ja mõttele korteris kaasas. Sina, kes Sa uskusid minusse. Te ei kujuta isegi ette kui tänulik ma teile selle kõige eest olen. See juba praegu läbi elatud aeg on olnud midagi meeletut ning täis meeletuid muutusi.
Selle kõige juures tunnen puudust enim SA TÜK kollektiivist- teist ei ole olemas paremaid! Annaks lausa kõik, et olla taas osake teist. Pragune otsus oli parim minu enda arengu osas, aga töökollektiivist ei ole olemas paremaid.
Aitäh Sulle Jaan, Kristjan, Valeera, Liina, Marju, Andres, Ahto, Viljo, Ragnar, Pärt, Kert, Hendo, Anu, Rein, Kärt, Kristel, Triina, Vladimir, Ahti, Leontine, Kristel, Mati, Olev, Margus, Piia, Kristjan, Anneli, Vassili, Venno, Sven...

Ehk siis Teie Kertu on tagasi- täis elujõudu, positiivsust, armastust mida jagada ning nagu ikka ma olen alati Teie jaoks alati olemas, hoolimata kõigest.

Kuidas läheb Sinu eraelu?

Tere kallis,

Kuidas Sul läheb?
Armastan Sind ja tahtsin Sulle rääkida millestki ilusast.

Sa tead, et ma olen alati tahtnud Sinuga koos maal aega veeta? Vahet pole kas Sinu või minu juures. Iga tahes kujuta endale ette nüüd järgmist..

Hommikul äratavad meid soojad päikesekiired, mis läbi akna hellalt meie kuumasid, kaisutavaid kehi paitab. Ärkan üles ja tajun, et Sa endiselt veel magad, aga samas tean, et kui ma ennast liigutan, siis saab Sinu ideaalne kaisutus läbi- käsi korrektselt üle minu, jalad risti- rästi, aga täpselt nii nagu mulle meeldib, Sinu vaikne nohin läbi nina vastu mu kaela. Naudin umbes 5 minutit Sinu armsust ja otsustan, et enam ei suuda. Üritan Su kaisust pääseda, aga haare tugevneb ja Su surud mu veel kõvemini vastu ennast, Su karusest kaisutusest tahaks välja lugeda, et Sa ei lase mind enam iial lahti ja ega ma ju tahagi. Okei, nüüd aitab, annan Sulle musi ja poen kaisust välja.

Mul on seljas vaid Sinu triiksärk, hiilin toast välja ja esimesena astun välisuksest välja. Mõnus- esimesena kargab ninna värske kasteheina lõhn, natukene eile niidet muru, lindude sädin kõrvus- ma jumaldan maal olemist. Lippan särgiväel mööda kasteheinast muru aiamaa poole- nopin sealt värsket piparmünti ja melissi, natukene maad eemal on põllul kurgid, ka neid võtan paar tükki, näpuotsatäis tilli ja peamine- kausitäis maasikaid, vaarikaid ja paar magusat kirssi.

Tulen tagasi tuppa ja kuulen, et Sa endiselt magad. Panen vaikselt vee keema ning valmistan ette meie hommikusöögi- võiksid, piparmündi-melissitee meega ning magustoiduks kerge puuviljavaagen.
Kallan vee piparmündile ja mellisile ning jätan tõmbama, hetk hiljem ajal tassin õue, terassile, võiksid ja puuviljavaagna. Kuna Sa nagunii alles magad ja tee tahab tõmbamist teen kerge sörgi postkastini ja toon ära, meie idüllilise pühapäevahommiku nimel, ajalehe.

Kui ma tagasi jõuan näen Sind terassile, bokserites- Sinu imeline tume ja lihastes keha, kaunim kann, teed valamas, endal kerge unine muie näol. Mu tuju muutub Sind nähes veelgi paremaks, ma tulen Su juurde, Sa embad mind, suudled otsaette ning lausud: "Tere hommikust mu päikesekiir, Sa näed erakordne välja!"
Ma sulan, ma lihtsalt sulan! See on meeletu, põhimõtteliselt võimatu, et mul on selline mees nagu oled seda Sina! Ma olen õnnelik, et Sa oled.

Me istume lauda, Sa avad ajalehe, rüüpad teed ja alustad võiku söömisega. Mina aga kuulan mida teeb loodus meie ümber. Kusagil kaugel on kuulda veel ühte üksikut rukkirääku, metsas kukub kägu, põllul paistab olevat hall kass, kes tegeleb enda hommikusöögiga. Võikud on otsas, tee on otsas, Sa vaatad mind, annad suudluse ja asud maasikate juurde. Maitsen ka ise millega on tegu- mmmmmm.... magus, suus sulav, värske ja ülimalt suur maasikas, mida võiks maaelult veel rohkem tahta?
Me jätkame toitumist vaikides, Sa paned käe mu käele ning me lihtsalt naudime vaadet. See mets mis meile paistab, need linnud, see päike ja Sina.. Armastan Sind kallis, Sa teed mu elu täiuslikuks.

Kabuum!

Tere hommikust! Sa oled endiselt üksinda, Tallinnas, väikeses ühetoalises korteris... Tee oma hommikust rutiini ja kao tööle!!!

Ela reaalsuses, unistamine pole Sinu jaoks.