Kuidas läheb Sinu eraelu?

Tere mu armsad,

Üldjuhul ma ei ole just väga palju enda kohta infot laiali jaganud. Aga käesolev aasta olen teinud seda erakordselt palju ning võin öelda, et väga palju on juhtunud ning ma olen väga palju üle elanud.
Aasta algas juba omaette huvitavalt ja ma tundsin, et midagi on valesti. Ilmselt tegin ühe inimese jaoks heateo ning teise jaoks olin hulleim inimene iial. Ja seda kõike juba aastavahetuse paukude ajal. Jah olen vahel mõrd, aga sain aru et kui natukenegi tahan maailma parandada on vaja inimestel teada tõde.

Olen iseenast peaaegu terve oma elu peitnud igasugu erinevate tõdede eest ja tõenäoliselt teen seda mingis osas ka edasi. Eesti Vabariigi aastapäeval aga tegin saatusliku otsuse mis lõi mind päris pikalt jalust maha. Esiteks tahan öelda, et tegin valesti, tungisin kahe inimese privaatruumi, aga ilma selleta ilmselt jätkaksin kahe noore inimese piinamist. Ma tegin otsuse, et ma kolin välja enda elukohast, kus olin elanud umbes poolteist aastat, sekundi pealt, 23 veebruari öösel sain teada asju ja 24 veebruari hommikul pakkisin eluks vajalikud asjad ning aitäh head aega. Ehk siis kolisin välja suhtest, mis mulle endale iseenesest väga meeldis ning kaaslast armastasin rohkem kui iseennast (jah ütlesin selle esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda välja). Ta oli inimene, kellega meil kahel klappis väga hästi ning meie suhe kui selline meeldis iga väikese rakuga mulle, meil oli tohutult toredaid aegu, aga läks.. Tervelt nädala kui mitte rohkem ma piinlesin ja ootasin edasisist vestlust, et mis saab. Jah see suhe sai lõpliku lõpu.
Ma olin omadega rajalt maas- pärast info laekumist langes mu enesetunne rohkem kui liiga palju. Ma suutsin endale tekitada 37.0 palaviku, stabiilselt. Ma võtsin haiguslehe, tervelt nädal olin eemal. Ise ütlesin et oligi mingi naljaks viirus- tegelikkuses olin ma mustas masenduses ja magasin päevad läbi,
lootes et uni ravib kõik terveks.

Sealt aga päästis mind üks vana tuttav kes mu kodust ära varastas ja natukene elama sundis. Pärast seda elasin tema toel nii mõndagi aega. Lisaks sellele, aga sain vanast töökohast uue tööpakkumise. Mõtlesin ja seedisin veidi aega, lõpetasin haiguslehe, kuulasin nende pakkumist, otsustasin ja andsin enda kalleimatele teada, et see on lõpp. Ilmselt oli ka antud tööpakkumine see mida mul selleks kõigeks vaja oli.

Kuna kolisin ära sekundi pealt, siis oli mulle ka suureks toeks ka mu korterikaaslane, kes toetas mind lihtsalt enda olemsaoluga ning mõnikord tuletas meelde, et sööma peab. Esimese nädalaga pärast kolimist kaotasin nädalaga 5kg.. Ja oli lihtsalt ülimalt hea et ma ei olnud üksinda, keegi sundis Sind elama ja liikuma ning ühtlasin ulatas ta mulle ka kõige õigemal ajal ühe viski klaasi (ei sellest ei tulnud jooma, aga raputas pead selgemaks küll).

Kõige selle aja jooksul sain hakkama kahe teoga, mille üle ma just uhke ei ole- ühest neist on kaudselt juttu ühes mu postises, teisest võib nii palju pajatada, et kukkusin pea katki.

Samal ajal kui tegelesin vaikselt töövahetusega ning kõige sealjuures olevaga otsisin ka endale uut korterit- mida osta. Ka selle ma leidsin endale.
Ehk siis alates mais sain ma endale uue hingamise- kolisin oma enda kodusse, asusin uuele töökohale. Kodus hakkasin koheselt tegelema enda eriprojektiga- garderoobi magamistuba, lisaks selle tapeedivahetus ja muud sarnast.
See kõik on mind elus hoidnud ning aidanud kõigest üle saada.
Oma korteri üle olen ma rohkem kui liialt õnnelik- mu eriprojekt magamistuba garderoobis on valmis, trepp mis voodisse viib saab kolmapäeval valmis, selle nädala lõpus ilmselt saan kätte uue diivani, soovitud seinad on saanud uue tapeedi. Eks neid asju on veel mis ma teha tahan, aga iga asi omal ajal.

Minu eraelu on jõudnud sellesse režiimi, mis kunagi, kes teab see teab. Ja ka ma ise olen tagasi- spontaansus ja aktiivsus on mu teine nimi.

Ja nüüd suurim tänu neile, kes mu ümber olid. Ilma teieta ei oleks ma suutnud sellest kõigest välja tulla ning ilmselt oleksin jätkuvalt kusagil kinni või kadunud.

Liina- Minu keerulise iseloomu ja kõige muu juures oled Sa suutnud mind välja kannatada ning olla olemas, natukene suunata ja mõnikord ka manitseda. Ilmselt ei oleks ma suutnud ilma Sinuta üldse mitte midagi, aga Sinu usk minusse on midagi imelist. Ma olen Sulle ääretult tänulik Sinu vaimse kui ka füüsilise külje pealt- ilma Sinu meheta ei oleks ju mul minu puurkuuri, Sinu googeldamist ja muud nõuanded! Armastan Sind! Aitäh, et oled alati olemas ja usud minusse.

Edasised isiklikud tänusõnad iseloomustustega välja tuua oleks ilmselt vale ning paljud avalikud nimed tekitaksid liialt küsimusi. Aga aitäh Sulle, kes Sa jagasid mulle kontakte korteri tapeetimise osas, korteri ehitamise osas. Sina kes Sa tulid mulle ise appi korterit tapeetima. Sina, kes Sa elasid igale mu muutusele ja mõttele korteris kaasas. Sina, kes Sa uskusid minusse. Te ei kujuta isegi ette kui tänulik ma teile selle kõige eest olen. See juba praegu läbi elatud aeg on olnud midagi meeletut ning täis meeletuid muutusi.
Selle kõige juures tunnen puudust enim SA TÜK kollektiivist- teist ei ole olemas paremaid! Annaks lausa kõik, et olla taas osake teist. Pragune otsus oli parim minu enda arengu osas, aga töökollektiivist ei ole olemas paremaid.
Aitäh Sulle Jaan, Kristjan, Valeera, Liina, Marju, Andres, Ahto, Viljo, Ragnar, Pärt, Kert, Hendo, Anu, Rein, Kärt, Kristel, Triina, Vladimir, Ahti, Leontine, Kristel, Mati, Olev, Margus, Piia, Kristjan, Anneli, Vassili, Venno, Sven...

Ehk siis Teie Kertu on tagasi- täis elujõudu, positiivsust, armastust mida jagada ning nagu ikka ma olen alati Teie jaoks alati olemas, hoolimata kõigest.

Kuidas läheb Sinu eraelu?

Tere kallis,

Kuidas Sul läheb?
Armastan Sind ja tahtsin Sulle rääkida millestki ilusast.

Sa tead, et ma olen alati tahtnud Sinuga koos maal aega veeta? Vahet pole kas Sinu või minu juures. Iga tahes kujuta endale ette nüüd järgmist..

Hommikul äratavad meid soojad päikesekiired, mis läbi akna hellalt meie kuumasid, kaisutavaid kehi paitab. Ärkan üles ja tajun, et Sa endiselt veel magad, aga samas tean, et kui ma ennast liigutan, siis saab Sinu ideaalne kaisutus läbi- käsi korrektselt üle minu, jalad risti- rästi, aga täpselt nii nagu mulle meeldib, Sinu vaikne nohin läbi nina vastu mu kaela. Naudin umbes 5 minutit Sinu armsust ja otsustan, et enam ei suuda. Üritan Su kaisust pääseda, aga haare tugevneb ja Su surud mu veel kõvemini vastu ennast, Su karusest kaisutusest tahaks välja lugeda, et Sa ei lase mind enam iial lahti ja ega ma ju tahagi. Okei, nüüd aitab, annan Sulle musi ja poen kaisust välja.

Mul on seljas vaid Sinu triiksärk, hiilin toast välja ja esimesena astun välisuksest välja. Mõnus- esimesena kargab ninna värske kasteheina lõhn, natukene eile niidet muru, lindude sädin kõrvus- ma jumaldan maal olemist. Lippan särgiväel mööda kasteheinast muru aiamaa poole- nopin sealt värsket piparmünti ja melissi, natukene maad eemal on põllul kurgid, ka neid võtan paar tükki, näpuotsatäis tilli ja peamine- kausitäis maasikaid, vaarikaid ja paar magusat kirssi.

Tulen tagasi tuppa ja kuulen, et Sa endiselt magad. Panen vaikselt vee keema ning valmistan ette meie hommikusöögi- võiksid, piparmündi-melissitee meega ning magustoiduks kerge puuviljavaagen.
Kallan vee piparmündile ja mellisile ning jätan tõmbama, hetk hiljem ajal tassin õue, terassile, võiksid ja puuviljavaagna. Kuna Sa nagunii alles magad ja tee tahab tõmbamist teen kerge sörgi postkastini ja toon ära, meie idüllilise pühapäevahommiku nimel, ajalehe.

Kui ma tagasi jõuan näen Sind terassile, bokserites- Sinu imeline tume ja lihastes keha, kaunim kann, teed valamas, endal kerge unine muie näol. Mu tuju muutub Sind nähes veelgi paremaks, ma tulen Su juurde, Sa embad mind, suudled otsaette ning lausud: "Tere hommikust mu päikesekiir, Sa näed erakordne välja!"
Ma sulan, ma lihtsalt sulan! See on meeletu, põhimõtteliselt võimatu, et mul on selline mees nagu oled seda Sina! Ma olen õnnelik, et Sa oled.

Me istume lauda, Sa avad ajalehe, rüüpad teed ja alustad võiku söömisega. Mina aga kuulan mida teeb loodus meie ümber. Kusagil kaugel on kuulda veel ühte üksikut rukkirääku, metsas kukub kägu, põllul paistab olevat hall kass, kes tegeleb enda hommikusöögiga. Võikud on otsas, tee on otsas, Sa vaatad mind, annad suudluse ja asud maasikate juurde. Maitsen ka ise millega on tegu- mmmmmm.... magus, suus sulav, värske ja ülimalt suur maasikas, mida võiks maaelult veel rohkem tahta?
Me jätkame toitumist vaikides, Sa paned käe mu käele ning me lihtsalt naudime vaadet. See mets mis meile paistab, need linnud, see päike ja Sina.. Armastan Sind kallis, Sa teed mu elu täiuslikuks.

Kabuum!

Tere hommikust! Sa oled endiselt üksinda, Tallinnas, väikeses ühetoalises korteris... Tee oma hommikust rutiini ja kao tööle!!!

Ela reaalsuses, unistamine pole Sinu jaoks.

Ah? Mida?

Ma tegin seda jälle.. Midagi mõtlematut, midagi teadmata, lihtsalt tegin ja nii ongi..

Ah? Mida?

Pilvel ilmselt istub mingisugune väikene tegelane, kes arvab, et ta suudab mind veel päästa ning siin maailmas on minu misoon täitmata.

Ah? Mida?

Ja samal ajal istub keegi kusagil all piisavalt soojas ning üritab mind igatepidi mõjutada, et ma kõigega juba ühele poole saaks ja tuleks leegitsevasse kuumusesse meeldivat aega veetma..

Ah? Mida?

Kõik on omadega koos. Kuus erinevat teemat, millest ma lihtsalt ei tahagi rääkida, millest ma lihtsalt ei tahagi mõelda.. Vahepeal küll mõtled, et aga äkki puistaks südant kellelegi.. Aga igal inimesel on ju oma mured, milleks neile veel minu omad? Kõik on hästi, kõik on korras, kui mul midagi viga on, eks ma siis ütlen. Ärge minu pärast muretsega, mul on alati kõik korras.

Ah? Mida?

Eelmine kord lihtsalt päästis mind keegi, kellel oli süda õiges kohas. Seekord päästis mind enda sõnade järgi südametu inimene..

Ah? Mida?

Midagi mõtlematut, midagi uurimata- lihtsalt tegin, aga selle vahega, et ma seekord rääkisin veidi rohkem ning vahel on hea kui keegi Sind lihtsalt teab ning oskab mõista kui tuleb olemas olla ja Sind õigel ajal kinni püüda.

Ah? Mida?

Jah, ma olen olemas. Ma ei teinud midagi teadlikult.. Aga samas..? Lihtsalt nii ei tohi ja ma olen endiselt sama mina ja alati olemas, kui kellelgi vähegi vaja on, seda te teate.

Ah? Mida?

Sa haarasid millegi tundmatu järgi, teades ise et see asi on keelatud, oma peas olid Sa läbi mõelnud: "See ei ole Sinu teema, Sinu põhimõte, teised võivad teha mis nad tahavad, aga Sina hoiad lihtsalt eemale ja naudid seltskonda."
Aga mida Sa tegid..? Ah? Mida?
Sa tegid midagi sellist, mida ei tee paljud.. Aga Sa ei olegi paljud, Sa oled ju kõigest Sina.

Aitäh.

Palun, mine ära! Palun! Jäta mind lihtsalt rahule.
Oota, ära mine. Kõige vähem tahaks ma, et Sa läheks. Ma tahan, et Sa oleksid.., et kõik oleks jälle nii..

Hetk.
Hinga sügavalt sisse, hinga välja.
Rutiin- viskud voodisse, pea padjale, tekk peale..
Ja siis see algab... Suled silmad. Keeris: pildid päevast, hetked minevikust, plaanid tulevikust, lootusetus, usk, lootus, armastus, karjäär...
Ei. Aitab.
Vaikus.
Üks sisse, üks välja; kaks sisse, kaks välja; kolm sisse, kolm välja...
Mis ma homme selga panen? Tänane outfit ei ole enam hea hmm... Ohh teksad tulid pesust ja see uus pluus, ideaalne kombo. Kinopiletit peab ära ostma, eesti.ee tuleb ära käia.
KERTU!
Üks sisse, üks välja; kaks sisse, kaks välja; kolm sisse, kolm välja; neli sisse, neli välja..
Aga ükskord on ka minul need asjad..
Jälle...
Üks sisse, üks välja; kaks sisse, kaks välja; kolm sisse, kolm välja; neli sisse, neli välja; viis sisse, viis välja; kuus sisse, kuus välja...
Vaikus.

Valged massiivsed pehmed pilved, suured väravad kullast nikerdustega, lumivalge maani lohisev kohev taevalik kleit, helesinine kuma...
Mina. Ma liigun värvale lähemale, kleit tekitab pilvedes mõnusa sahina ning kergemad pilveosad tõusevad kõrgemale, värav avaneb ja sealt kostub kerge linnulaul, taamalt paistavad kirsipuud mis on kaunites roosades õites..
Jah ma olen tagasi tööl..
Ma sisenen väravast ning liigun oma tööhoone suunas, milleks on just see loss, piisavalt peegleid, küllaldaselt aknaid, ma liigun mööda gigantset treppi üles, kleit lohisemas mu järel, uksed avanevad, ma liigun läbi saali oma kontorisse.
Minu kontor- torni viimane korrus, nurgas praksub kamin, ümberringi on mõnus klaverimuusika, maast-laeni aknad väljaarvatud üks väike osa, milleks on peegel ning mille ees on suur laud koos tooliga- minu töölaud.
Istun, laual on virnade viisi pabereid, igal virnal on oma süsteem- paremal sinise kirjaga on unenäo soovid, vasakul punasega on armastuse unenäod, lauanurgal mustaga õudusunenäod, helesinisega ilusad unenäod ja nii edasi. Need kõik tuleb läbi analüüsida ja edastada. Igal inimesel peab ju olema õigus unenägudeks.
Milline? Kellele? Miks? Ametisaladus.
Nii see öö möödub. Paberhunnik väheneb ja unelabor kogub tuure. Kellele said välja saadetud helerohelised elevandid, kes sai endale külla haldja, keda külastas krutskeid täis kutsikas ja mida kõike veel mõistuse piir võimaldab.
Kelluke.
Kas tõesti juba? Aga ma ju alles.. Paljud jäid ju saatmata ja mittetahetud unenäod jäid hävitamata. Miks see töö nii kiirelt möödub. Töötamine öösiti on veider vabadus, aga aeg kaob. Tahan,et inimesed näeksid ilusat und, aga kui ma tegeleks vaid soovimatute unenägude hävitamisega, siis jääks ju ilusad unenäod hoopis nägemata ja mine Sa tea, ehk jääksid üldse ära.
Kelluke.
Jah ma juba jooksen!

Vaikus.
Kerge ehmumine.. Jah, kell on jälle nelja-viie vahel. Äratuskellani on veel aega. Tuleb magada. Silmad kinni. Ma ei maga enam. Ma vaatan unenägusid... Kord on seal mu tulevik, kord on seal mu minevik, mu homne päev, veri, mäss, armastus, rutiin, draama, lootus ja nii edasi. Aga..
Iga kord ma lõppude-lõpuks ikkagi ei suuda ja avan silmad- ma olen taas täiesti endast väljas. See oli ju kõigest uni. Kõigest uni..? Kallis, need on Sinu allasurutud mõtted, mida Sa keeldud mõtlemast ja endale ligi laskmast. Keeruta voodis palju tahad, aga Sa ei saa neist mõtetest/piltidest/meenutustest lahti. See on kättemaks Sinule, Sinu enda poolt.
Vahel Sa teed seda kõike ju meelega. Paned ennast nimelt unenägusid vaatama, Sa naudid seda. Sulle meeldib nendega manipuleerida- vaatad und, ärkad ja jätkad sama asja vaatamist; Sa liigud ühest unenäost meelega teise; Sa paned teadlikult ennast unes magama, et unes und näha; Sa kuuled unes rääkimisest ja Sa oled suuteline seda koheselt ka proovima.

Sa oled maniakk!
Ei.
Mina, olen unenägude valitsejanna.

Üks sisse, üks välja; kaks sisse, kaks välja; kolm sisse, kolm välja...

*äratuskell*
Viimaks ometi.
Rutiin- riided selga, hambapesu, juuksed, ripsmetušš, kontroll asjadele kotis, uksest välja..

Et Sa teaks...

Käisin nädalavahetusel surnuaias. Nägin seal kolme noorelt lahkunud inimese mälestuspaika ja tundsin, et ka mina pean ka sellele mõtlema.

Miks?

Sest viimasel ajal juhtub nii palju õnnetusi ja asju, et iial ei tea, seega on parem kui Sa teaks, mida ma tahan.

Esiteks, minust ei tohi maha jääda hauaplatsi. 

Miks?

Sul ei ole vaja eraldi kohta kus mind meenutamas käia. Kui ma tahan meelde tulla, siis meenuta ja naera, aga ära mine kusagile süngesse kohta, kus asjad Sind muserdavad. Milleks kellelegi kohustus, hooldada hauaplatsi, viia küünlaid jne. Ei. Kui Sa tahad mulle sünnipäevaks küünla süüdata, siis ole lahke, tavaline teeküünal sobib selleks ideaalselt, seda süüdates lihtsalt meenuta mind ja ela oma elu edasi. 

Teiseks, palun mind tuhastada, praegune emotsioon soovib, et ma lendleks laiali Puurmani Mõisa tornist. 

Miks? 

See on siiani koht kuhu ma olen ennast enim andnud ja panustanud ning seal on mu süda kõige enam. See maja, need emotsioonid, see kogemus, see kõik...

Kolmandaks, palun ära nuta pikalt. 

Miks?

Kunagi ühel matustel, kus ma nutsin meeletus koguses ja üritasin seda varjata, siis tuli üks vanem naine ja lausus: "Nuta kallike, nuta kõik mis Sinust tuleb, aga mitte rohkem kui kuu aega, siis Sa pead tal minna laskma ja ta saab rahu."

Aga naerda ja meenutada- ole lahke! Lusti nii palju kui jaksad. Lihtsalt ma ei taha, et Sa oleksid kurb. Ja oma lastele võid küll rääkida, et tädi Kertuga juhtus selliseid ja selliseid asju, et nii ei tohi teha.

Neljandaks, kui keegi tahab kunagi raha teenima hakata ja raamatut kirjutada, siis otsige üles mu seebika käsikirjad.

Tehke korrektuurid ja usun, et seal on materjali millega võib teenida. Paljud asjad ilmselt ei ole kirjas või on varjatult, aga kui Sa mind tead, siis suuda selle lahti mõtestada/juurde lisada. Kindlasti on seal asju mis teevad inimestele rohkem kui väga haiget, nii et tuleb olla ettevaatlik.

Viiendaks, pane kirja kuidas Sa said teada mu surmast.

Miks?

Mulle on tohutult huvi pakkunud see kuidas inimesed saavad lahkumistest teada. 

Kirjas võiks olla: Mis juhtus? Kus juhtus? Kes olid juures? Kes saab kõige ennem teada? Kes selle info edastab? Mida ta ütleb? Mis on Sinu emotsioon? Kellele Sa teatad järgmisena? Kuidas Sa teatad? Kui palju hakkab sinna sisse tilkuma külajutte?

Kuuendaks, enne tuhastamist, pane mind värviliselt riidesse.

Miks?

Ma vihkan alati seda musta tooni, mis matustel on. Sa ise võid tulla mustas, saan sellest täiesti aru. Aga mind palun riieta värviliselt ja ilusalt, soovitatavalt kleiti. Nagu Sa tead, ma armastan olla ilus ja miks ma peaksin seda tegema sünges mustas kui on maailma loodud värvid. Ma tahan lahkuda siit nii nagu Sa mind tegelikult mäletad.

Seitsmendaks, ära pildista!

Miks?

Nii palju kui ma olen viimasel ajal vaadanud vanu pilte, siis sealt ei leia muud kui ainult nutvad inimesed ümber surnu. Ei, ma ei taha, et keegi leiaks surnud minust pildi ja ma usun, et Sa ka ise ei taha nutvast endast pilti. Seega, pildistamine minu tuhastamisel on keelatud. Kui tahad hiljem meenutada, milline Sa välja nägid siis vaata pilte pereüritustest, mitte surnutest.

Kaheksandaks, jah doonorlusele.

Miks?

Aga miks mitte? Kui ma vähegi selleks sobin, siis aga palun. Sulle on vähemalt mu otsus teada. 

Sa ju tead, et verd ma tahtsin anda, aga ei saa kuna ma kaalun liiga vähe. Annan siis ära vähemalt sellegi mis ma saan, kellegi teise heaks.

Üheksandaks, see on minu elu...

Aga pärast minu lahkumist, on need kõigest minu soovid ja lõpptulemusean olen ma ikkagi Sinu kätes ja otsuses. Peamine, et Sa mäletaks mind nii nagu ma olen :)