Et Sa teaks...

Käisin nädalavahetusel surnuaias. Nägin seal kolme noorelt lahkunud inimese mälestuspaika ja tundsin, et ka mina pean ka sellele mõtlema.

Miks?

Sest viimasel ajal juhtub nii palju õnnetusi ja asju, et iial ei tea, seega on parem kui Sa teaks, mida ma tahan.

Esiteks, minust ei tohi maha jääda hauaplatsi. 

Miks?

Sul ei ole vaja eraldi kohta kus mind meenutamas käia. Kui ma tahan meelde tulla, siis meenuta ja naera, aga ära mine kusagile süngesse kohta, kus asjad Sind muserdavad. Milleks kellelegi kohustus, hooldada hauaplatsi, viia küünlaid jne. Ei. Kui Sa tahad mulle sünnipäevaks küünla süüdata, siis ole lahke, tavaline teeküünal sobib selleks ideaalselt, seda süüdates lihtsalt meenuta mind ja ela oma elu edasi. 

Teiseks, palun mind tuhastada, praegune emotsioon soovib, et ma lendleks laiali Puurmani Mõisa tornist. 

Miks? 

See on siiani koht kuhu ma olen ennast enim andnud ja panustanud ning seal on mu süda kõige enam. See maja, need emotsioonid, see kogemus, see kõik...

Kolmandaks, palun ära nuta pikalt. 

Miks?

Kunagi ühel matustel, kus ma nutsin meeletus koguses ja üritasin seda varjata, siis tuli üks vanem naine ja lausus: "Nuta kallike, nuta kõik mis Sinust tuleb, aga mitte rohkem kui kuu aega, siis Sa pead tal minna laskma ja ta saab rahu."

Aga naerda ja meenutada- ole lahke! Lusti nii palju kui jaksad. Lihtsalt ma ei taha, et Sa oleksid kurb. Ja oma lastele võid küll rääkida, et tädi Kertuga juhtus selliseid ja selliseid asju, et nii ei tohi teha.

Neljandaks, kui keegi tahab kunagi raha teenima hakata ja raamatut kirjutada, siis otsige üles mu seebika käsikirjad.

Tehke korrektuurid ja usun, et seal on materjali millega võib teenida. Paljud asjad ilmselt ei ole kirjas või on varjatult, aga kui Sa mind tead, siis suuda selle lahti mõtestada/juurde lisada. Kindlasti on seal asju mis teevad inimestele rohkem kui väga haiget, nii et tuleb olla ettevaatlik.

Viiendaks, pane kirja kuidas Sa said teada mu surmast.

Miks?

Mulle on tohutult huvi pakkunud see kuidas inimesed saavad lahkumistest teada. 

Kirjas võiks olla: Mis juhtus? Kus juhtus? Kes olid juures? Kes saab kõige ennem teada? Kes selle info edastab? Mida ta ütleb? Mis on Sinu emotsioon? Kellele Sa teatad järgmisena? Kuidas Sa teatad? Kui palju hakkab sinna sisse tilkuma külajutte?

Kuuendaks, enne tuhastamist, pane mind värviliselt riidesse.

Miks?

Ma vihkan alati seda musta tooni, mis matustel on. Sa ise võid tulla mustas, saan sellest täiesti aru. Aga mind palun riieta värviliselt ja ilusalt, soovitatavalt kleiti. Nagu Sa tead, ma armastan olla ilus ja miks ma peaksin seda tegema sünges mustas kui on maailma loodud värvid. Ma tahan lahkuda siit nii nagu Sa mind tegelikult mäletad.

Seitsmendaks, ära pildista!

Miks?

Nii palju kui ma olen viimasel ajal vaadanud vanu pilte, siis sealt ei leia muud kui ainult nutvad inimesed ümber surnu. Ei, ma ei taha, et keegi leiaks surnud minust pildi ja ma usun, et Sa ka ise ei taha nutvast endast pilti. Seega, pildistamine minu tuhastamisel on keelatud. Kui tahad hiljem meenutada, milline Sa välja nägid siis vaata pilte pereüritustest, mitte surnutest.

Kaheksandaks, jah doonorlusele.

Miks?

Aga miks mitte? Kui ma vähegi selleks sobin, siis aga palun. Sulle on vähemalt mu otsus teada. 

Sa ju tead, et verd ma tahtsin anda, aga ei saa kuna ma kaalun liiga vähe. Annan siis ära vähemalt sellegi mis ma saan, kellegi teise heaks.

Üheksandaks, see on minu elu...

Aga pärast minu lahkumist, on need kõigest minu soovid ja lõpptulemusean olen ma ikkagi Sinu kätes ja otsuses. Peamine, et Sa mäletaks mind nii nagu ma olen :)