Brr.. Brrr..
*Ei, ma ei reageeri sellele.*
Brr.. Brr..
*Ei, see on lihtsalt heli.*
Brr.. Brr
*See on heli/mõte või mida iganes, väärtusetu.*
Brr.. Brr..
*EI*
Brr.. Brr
*MIDA SA TAHD?!?*
Brr.. Brr..
*Okei, ma siis tegelen Sinuga, sest kui Sa välja ei saa, siis Sa ju ei lõpeta brr-itamist.*
"No räägi ära, mis Sul öelda on."
"Minul!?"
"Ei tead peegliga räägin, kellel muul."
"Sassis oled w? Sa ju tead, et ma ei tule niisama, tulen siis kui Sina rääkida tahad. Aga kui, Sa ei taha siis võin ära ka minna, aga Sa tead, et see jääb."
"Minu ütlemised on juba ammmu öeldud, teema on maas."
"Nägemist!"
Brr.. Brr..
*Jah?*
"Sul on õigus, ma ei saa muud moodi."
"Tere, palun eelmise korra eest vabandust."
"Sa tead, et mul ei ole väga võimalust Sind hüljata. Paar korda olen proovinud, aga Sind üksinda jätta. Ma tean millega see lõppeb. Sinuga tegelemine on terve elutöö. Vahel lihtsalt vihkan Sind!"
"Palun vabandust, aga mul ei ole tõesti kedagi teist."
"Räägid siis või niisama palud haletsust?"
"Nüüd on sellest juba liiga kaua möödas. Oleks ju aeg lõpuks sellest kõigest üle olla?"
"Kuna põnevaks läheb?"
"Sa oled vastik."
"Sinusse, mu arm!"
"Hiljuti lugesin ühe vana sõbra kirjutist- Sa otsid terve oma elu armastust, Sa jagad seda ise, aga sealjuures ei saa Sa ise tõelist armastu kunagi tundma. Sa naeratad läbi pisarate, hoides kõik enda sees, aga ometigi Sa suudad sellega nakatada ka teisti. Paljud seda ei suuda."
"Mida Sa tuhlad nendes mälestustes? Kuna Sa aru saad, et see teeb Su olukorra koguaeg aina hullemaks?"
"Aga kui nad lihtsalt tulevad, nagu Sinagi."
"Siis ära kuula/vaata/tunneta/meenuta neid."
"Ühesõnaga, ma ei saa aru ühest asjast. Miks ma ei suuda olla üle? Mina, kes ma suudan silmi pilgutamata naeratada ja naerda. Kõik teavad, et ma jumaldan võimu. Kas tõesti vaid korra siin elus on suutnud keegi mind kontrollida? Panna tantsima enda pilli järgi?"
"Sina ja kellegi mängukann? Filme oled liiga palju vahtinud w?"
"Jah, ma ei taha seda ka ise tunnistada. Aga nii see on. Tõenäoliselt olen lummatud sellest, et minu jalas ei ole püksid, ma ei pea otsustama. Vaid ma pean hoopis ise kellegi päevakavva ennast sulatama ja leidma augud, kuhu ennast lisada. Kõik oli ju nagu päris?"
"Ikka ja seesama teema? Mõtle nüüd hoolega, palun, kui õnnelik Sa olid?"
"Alguses ju olin.."
"Enne kui Sa isegi jätkad, siis see oli algus. Inimmälul on komme mäletada ainult häid asju mõtle palun uuesti, enne kui Sa ütled midagi veel."
"Jah ma tean, et viimassed aasta aega elasin põrgus."
"Kas on veel midagi?"
"Jah,"
"Ma ju ütlesin, et mingit imalat jura, kopp ees sellest mögast mida Sa halad."
"Usu, mul endal ka. Aga ma ei saa. See vana värdjas tropp istub ikka veel seal sees. Ma tahaks, et ta läheks, vähemalt üks osa minust tahaks. Et anda võimalus neile kes pingutavad. Ühele inimesele olen juba selletõttu haiget teinud. Vaevalt ka teine haiget saaja kaugel on. Tegelikkuses on ta seda juba ka saanud."
"Sa oled lihtsalt vastik."
"Aitäh. Aga miks ta siis ära ei lähe või miks mina alla ei anna? Miks on vaja aeg-ajalt elavat tuld surkida ja loota, et äkki seekord ei tee haiget?"
"Miks Sa minu käest seda küsid?"
"Kelle siis veel? Arvad, et peegliga on targem rääkida?" "Miks mingisugune õhkõrn sõnakõlks tekitab minus soovi ennast hulluks rabada, kõik kraanid kinni keerata ja kuuletuda nagu hästi õpetatud koer?"
"Emaste koerte kohta öeldakse lita."
"Aitäh, Sa oled vapustav vestluspartner."
"Ole lahke."
"Mis ma tegema pean?"
"Miks Sa seda minu käest küsid? Lihtsalt lase minna, lõpeta absoluutselt kõik lahtised sabad. Ja ära meenuta ilusat. Isegi kui tuleb midagi ilusat, tuleta sinna kohe peale midagi uskumatut. Sa oled väärt parimat."
"Pläust! Kui palju ma seda kuulnud olen! Kuigi, eks ma olen nõus ka. Prints valgelt hobusel, muinasjutu loss, üllatused, kingitused, romantika, lilled jne jne."
"Kuule aitab küll."
"Aitäh Sulle."
"Muide, järgmine kord kui Sa peegliga ikkagi räägid, siis esiteks tunnista seda. Teiseks, võlusõna on peeglike, peeglike seina peal..."
Brr.. Brr.. (kostab kaugustest)
*Kas Sa läksidki ära?*
*vaikus*
