Palun, mine ära! Palun! Jäta mind lihtsalt rahule.
Oota, ära mine. Kõige vähem tahaks ma, et Sa läheks. Ma tahan, et Sa oleksid.., et kõik oleks jälle nii..

Hetk.
Hinga sügavalt sisse, hinga välja.
Rutiin- viskud voodisse, pea padjale, tekk peale..
Ja siis see algab... Suled silmad. Keeris: pildid päevast, hetked minevikust, plaanid tulevikust, lootusetus, usk, lootus, armastus, karjäär...
Ei. Aitab.
Vaikus.
Üks sisse, üks välja; kaks sisse, kaks välja; kolm sisse, kolm välja...
Mis ma homme selga panen? Tänane outfit ei ole enam hea hmm... Ohh teksad tulid pesust ja see uus pluus, ideaalne kombo. Kinopiletit peab ära ostma, eesti.ee tuleb ära käia.
KERTU!
Üks sisse, üks välja; kaks sisse, kaks välja; kolm sisse, kolm välja; neli sisse, neli välja..
Aga ükskord on ka minul need asjad..
Jälle...
Üks sisse, üks välja; kaks sisse, kaks välja; kolm sisse, kolm välja; neli sisse, neli välja; viis sisse, viis välja; kuus sisse, kuus välja...
Vaikus.

Valged massiivsed pehmed pilved, suured väravad kullast nikerdustega, lumivalge maani lohisev kohev taevalik kleit, helesinine kuma...
Mina. Ma liigun värvale lähemale, kleit tekitab pilvedes mõnusa sahina ning kergemad pilveosad tõusevad kõrgemale, värav avaneb ja sealt kostub kerge linnulaul, taamalt paistavad kirsipuud mis on kaunites roosades õites..
Jah ma olen tagasi tööl..
Ma sisenen väravast ning liigun oma tööhoone suunas, milleks on just see loss, piisavalt peegleid, küllaldaselt aknaid, ma liigun mööda gigantset treppi üles, kleit lohisemas mu järel, uksed avanevad, ma liigun läbi saali oma kontorisse.
Minu kontor- torni viimane korrus, nurgas praksub kamin, ümberringi on mõnus klaverimuusika, maast-laeni aknad väljaarvatud üks väike osa, milleks on peegel ning mille ees on suur laud koos tooliga- minu töölaud.
Istun, laual on virnade viisi pabereid, igal virnal on oma süsteem- paremal sinise kirjaga on unenäo soovid, vasakul punasega on armastuse unenäod, lauanurgal mustaga õudusunenäod, helesinisega ilusad unenäod ja nii edasi. Need kõik tuleb läbi analüüsida ja edastada. Igal inimesel peab ju olema õigus unenägudeks.
Milline? Kellele? Miks? Ametisaladus.
Nii see öö möödub. Paberhunnik väheneb ja unelabor kogub tuure. Kellele said välja saadetud helerohelised elevandid, kes sai endale külla haldja, keda külastas krutskeid täis kutsikas ja mida kõike veel mõistuse piir võimaldab.
Kelluke.
Kas tõesti juba? Aga ma ju alles.. Paljud jäid ju saatmata ja mittetahetud unenäod jäid hävitamata. Miks see töö nii kiirelt möödub. Töötamine öösiti on veider vabadus, aga aeg kaob. Tahan,et inimesed näeksid ilusat und, aga kui ma tegeleks vaid soovimatute unenägude hävitamisega, siis jääks ju ilusad unenäod hoopis nägemata ja mine Sa tea, ehk jääksid üldse ära.
Kelluke.
Jah ma juba jooksen!

Vaikus.
Kerge ehmumine.. Jah, kell on jälle nelja-viie vahel. Äratuskellani on veel aega. Tuleb magada. Silmad kinni. Ma ei maga enam. Ma vaatan unenägusid... Kord on seal mu tulevik, kord on seal mu minevik, mu homne päev, veri, mäss, armastus, rutiin, draama, lootus ja nii edasi. Aga..
Iga kord ma lõppude-lõpuks ikkagi ei suuda ja avan silmad- ma olen taas täiesti endast väljas. See oli ju kõigest uni. Kõigest uni..? Kallis, need on Sinu allasurutud mõtted, mida Sa keeldud mõtlemast ja endale ligi laskmast. Keeruta voodis palju tahad, aga Sa ei saa neist mõtetest/piltidest/meenutustest lahti. See on kättemaks Sinule, Sinu enda poolt.
Vahel Sa teed seda kõike ju meelega. Paned ennast nimelt unenägusid vaatama, Sa naudid seda. Sulle meeldib nendega manipuleerida- vaatad und, ärkad ja jätkad sama asja vaatamist; Sa liigud ühest unenäost meelega teise; Sa paned teadlikult ennast unes magama, et unes und näha; Sa kuuled unes rääkimisest ja Sa oled suuteline seda koheselt ka proovima.

Sa oled maniakk!
Ei.
Mina, olen unenägude valitsejanna.

Üks sisse, üks välja; kaks sisse, kaks välja; kolm sisse, kolm välja...

*äratuskell*
Viimaks ometi.
Rutiin- riided selga, hambapesu, juuksed, ripsmetušš, kontroll asjadele kotis, uksest välja..

Et Sa teaks...

Käisin nädalavahetusel surnuaias. Nägin seal kolme noorelt lahkunud inimese mälestuspaika ja tundsin, et ka mina pean ka sellele mõtlema.

Miks?

Sest viimasel ajal juhtub nii palju õnnetusi ja asju, et iial ei tea, seega on parem kui Sa teaks, mida ma tahan.

Esiteks, minust ei tohi maha jääda hauaplatsi. 

Miks?

Sul ei ole vaja eraldi kohta kus mind meenutamas käia. Kui ma tahan meelde tulla, siis meenuta ja naera, aga ära mine kusagile süngesse kohta, kus asjad Sind muserdavad. Milleks kellelegi kohustus, hooldada hauaplatsi, viia küünlaid jne. Ei. Kui Sa tahad mulle sünnipäevaks küünla süüdata, siis ole lahke, tavaline teeküünal sobib selleks ideaalselt, seda süüdates lihtsalt meenuta mind ja ela oma elu edasi. 

Teiseks, palun mind tuhastada, praegune emotsioon soovib, et ma lendleks laiali Puurmani Mõisa tornist. 

Miks? 

See on siiani koht kuhu ma olen ennast enim andnud ja panustanud ning seal on mu süda kõige enam. See maja, need emotsioonid, see kogemus, see kõik...

Kolmandaks, palun ära nuta pikalt. 

Miks?

Kunagi ühel matustel, kus ma nutsin meeletus koguses ja üritasin seda varjata, siis tuli üks vanem naine ja lausus: "Nuta kallike, nuta kõik mis Sinust tuleb, aga mitte rohkem kui kuu aega, siis Sa pead tal minna laskma ja ta saab rahu."

Aga naerda ja meenutada- ole lahke! Lusti nii palju kui jaksad. Lihtsalt ma ei taha, et Sa oleksid kurb. Ja oma lastele võid küll rääkida, et tädi Kertuga juhtus selliseid ja selliseid asju, et nii ei tohi teha.

Neljandaks, kui keegi tahab kunagi raha teenima hakata ja raamatut kirjutada, siis otsige üles mu seebika käsikirjad.

Tehke korrektuurid ja usun, et seal on materjali millega võib teenida. Paljud asjad ilmselt ei ole kirjas või on varjatult, aga kui Sa mind tead, siis suuda selle lahti mõtestada/juurde lisada. Kindlasti on seal asju mis teevad inimestele rohkem kui väga haiget, nii et tuleb olla ettevaatlik.

Viiendaks, pane kirja kuidas Sa said teada mu surmast.

Miks?

Mulle on tohutult huvi pakkunud see kuidas inimesed saavad lahkumistest teada. 

Kirjas võiks olla: Mis juhtus? Kus juhtus? Kes olid juures? Kes saab kõige ennem teada? Kes selle info edastab? Mida ta ütleb? Mis on Sinu emotsioon? Kellele Sa teatad järgmisena? Kuidas Sa teatad? Kui palju hakkab sinna sisse tilkuma külajutte?

Kuuendaks, enne tuhastamist, pane mind värviliselt riidesse.

Miks?

Ma vihkan alati seda musta tooni, mis matustel on. Sa ise võid tulla mustas, saan sellest täiesti aru. Aga mind palun riieta värviliselt ja ilusalt, soovitatavalt kleiti. Nagu Sa tead, ma armastan olla ilus ja miks ma peaksin seda tegema sünges mustas kui on maailma loodud värvid. Ma tahan lahkuda siit nii nagu Sa mind tegelikult mäletad.

Seitsmendaks, ära pildista!

Miks?

Nii palju kui ma olen viimasel ajal vaadanud vanu pilte, siis sealt ei leia muud kui ainult nutvad inimesed ümber surnu. Ei, ma ei taha, et keegi leiaks surnud minust pildi ja ma usun, et Sa ka ise ei taha nutvast endast pilti. Seega, pildistamine minu tuhastamisel on keelatud. Kui tahad hiljem meenutada, milline Sa välja nägid siis vaata pilte pereüritustest, mitte surnutest.

Kaheksandaks, jah doonorlusele.

Miks?

Aga miks mitte? Kui ma vähegi selleks sobin, siis aga palun. Sulle on vähemalt mu otsus teada. 

Sa ju tead, et verd ma tahtsin anda, aga ei saa kuna ma kaalun liiga vähe. Annan siis ära vähemalt sellegi mis ma saan, kellegi teise heaks.

Üheksandaks, see on minu elu...

Aga pärast minu lahkumist, on need kõigest minu soovid ja lõpptulemusean olen ma ikkagi Sinu kätes ja otsuses. Peamine, et Sa mäletaks mind nii nagu ma olen :)