Ma vaatan aknast välja,
ja näen seal üht tumedat välja.
Mu silme ees on pilt,
mida on näha vaid mõni kilt.
Elan ma suures lossis,
kus inimesed pole kunagi mossis.
Söön ma vaid hõbetaldrikult,
ja lendlen ringi metsikult.
Nägemine on päriselt,
tuttav nagu mõnelt näriliselt.
Lossi elu oleks nagu mängult,
teadmata kus on elupult.
Aga äkki mängult ongi päriselt?
Luule, mis sai loodud ühe koolikaaslase palvel.
