Ma igatsen enda kõrvale alasti keha. Keha, mis kuulub minu armastatule. Tema keha on alati olnud see, mis on soojendanud üles minu oma. See keha on minu kõrval alati olnud kuum ja kirglik.
Tõmmates käega üle tema on tunne nagu oleks katsunud midagi jumalikku. See on nii pehme, mõnus, tahaks seda pigistada ja hoida see keha vaid endale, lukustada ta voodisse, aga ma ei suudaks ära võtta talt vabadust. Vahel tundub, et isegi väike puudutus lõhub ta tuhandeks killuks.
Selle keha külge kuuluvate jäsemete viis mind hellitada, tekitab taevaliku tunde. Kaisutus, mis on niivõrd hell ja hoolitsev ning ka energiat andev.
Tema käed, mis suudavad pakkuda vaid parimat paitust, millest ma unistan igal ööl ilma keha kõrval olemata. Uinuda tema armaste käe vahel, nautkdes samal ajal paisid- kas on veel midagi paremat?
Jah on küll!
Tema hoolitsevad sõnad: "Maga hästi kallis, armastan sind!" tunduvad nagu muinasjutus ning liiga utoopilised et olla reaalsus, aga nii see on.
Peagi, kui kahest kehast, mis on lummatud teineteise võlust, hakkavad lahkuma hinged, et koos rännata ja nautida teineteist vaimsel tasemel, ligeneb see keha mulle veelgi ning annab head ööd suudluse.
Õrn huulte kokku puutumine ning nende edasi andev kirg on justkui võti maagilisse unenäguderiiki. Lisaks sellele on tunda tema lõhna, mis tundub öösiti kui keelatud vili ninasõõrmetele. Sulen silmad ning tunnen kuidas kõige selle õndsuse sees tuleb parim uni.
Kahjuks aga tuleb mul paljud ööd veeta ilma kehata. Mida kauem ma pean temast eemal olema, seda suurem janu on mul uinuda vaid tema käte vahel. Seda keha ei suuda asendada mitte kui miski.
Kallis, igatsen sind enda juurde, enda kõrvale uinuma. Armastan.
