Mida Sa tunned nüüd?

Kas Sa mäletad toda õhtut, kui me koos mööda talvist metsaäärt koju jalutsime? Me mõlemad olime joonud, ehk pisut napsused... Olime seda teed sadu, kui mitte tuhandeid kordi jalutanud, Sina alati paremal ja mina vasakul, viimasel ajal aga ei olud see rada enam see...

Me olime koos, Sina ja Mina. Saad Sa aru??? Meie? Koit ja Hämarik? Miks..? Miks!? MIKS!?
See oli ammu teada, et see koos olek on saatusega mäng ja mul oli õigus.. Ah, et miks? Sa küsid NÜÜD miks!? MIKS!?

Kes oli see, kes just sellel täis- täiskuul tahtis läbi metsa koju minna? Kes??
Sa ütlesid, et see on turvaline, et Sa hoiad ja kaitsed mind nii nagu alati. Sa ju lubasid! Nii nagu alati...

Tee oli kõva, kurvid ei olnud enam samad, mis aastaid tagasi. Sa teadsid, et meil ei ole lootust sellest teelt lihtsalt välja tulla, aga näidata välja naisele, et Sa oled midagi valesti teinud ei oleks ju ometi Sina!
Sa võtsid mu endale kaissu ja kallistasid tugevalt ning suudlesid ninale, haarates mu käest ja tõstsid tempot. Mingi hetk ma enam ei jaksanud Su järel enam joosta.
Ma lasin Su käest ennast vabaks. Su pilk... Kui see räägiks oleks Sa mu peale karjunud, ei röökinud. Aga Sa ju ei ela emotsioone välja. Su silmad põlesid ja olid tohutult hirmul, aga Sa teadsid, et ma usaldan Sind ka pimesi, nii kurb kui see ka poleks.
Aga Sinu hääl ei lase Sind reeta, IIAL! Sa ei kannataks seda välja.

"Tule lähme edasi, on juba hilja."

Ma ei liiguta, MA EI JÕUA ENAM! Kas Sa saad aru? Ma kardan Sind KALLIS... Ma arvasin, et vähemalt Sinu käes olen turvaliselt, Sa tegid seda meelega.. Sa lihtsalt tahtsid seda.. SEDA. Miks Sa tegid nii?

Ma vastasin, et ma ei suuda, ma olen jõuetu, ma ei usu. Sa haarasid mu ümbert ja vaatasid silmadesse ja üritasid mulle sisestada, et kõik on hästi, aga Su pilk reetis Sind... Sa oleksid mu väga lihtsalt liikuma saanud, Sa lihtsalt ei tahtnud, ei hoolinud, hoolimata kõigest.. Üks väike sõna..
Aga pikaaegne eksistentsi küsimus sellel rajal oli oma vastuse saanud.

Ma ütlesin, et ma ei tule. Ma lihtsalt ei tule.

Sa keerasid mulle selja ja läinud Sa olidki. Kui Sa vaid oleks teadnud, mis see kõik edasi tõi, kas ka siis oleks Sa mind HÜLJANUD?

Ma olen alati teada tahtnud, mida Sa tunned. Mida Sa tundsid, siis kui jätsid mu keset metsa surema? Miks mu armas?
Ma olin andnud endast kõik, mida ma vähegi sain ja mida ma kunagi andnud ei olnud: truudus, siirus, ausus-iseenda. Ma olin andnud end täielikult.
Miks... Kas Sa uskusid ka nüüd, kui nägid mu pilku ja tunnetasid mu värisevat keha, hirmu, et ma tulen ise välja?
Sa isegi ei jätnud hüvastijätusuudlust, vaid läksid lihtsalt pooljoostes.

Ma murdusin- lõpuks. Lõpuks... Ma näen Sind siit. Kas Sa nüüd ütled mulle? Mida Sa tunned, kallis? Palun, ole kordki aus. Enam rohkem Sa mind ju tappa ei saa.
Sa ju teadsid mu minevikku, alajahtumist, aga ikka...

Mu armas, palun ütle, mida Sa tunned nüüd, seistes minu haual?

John Fowels "Liblikapüüdja"

Oli isegi hetki, kus ma arvasin, et suudan ta unustada. Aga unustamine ei ole asi, mida saab teha, see võib ainult ise juhtuda.

 Ta oli vana ja üsna kole. See tähendab, nii oma välimuselt kui ka rõveda käitumise poolest. Ta oli kulunud ja lame.

 Crutchley rääkis sageli, et kui tänapäeval tahad kuhugi jõuda, pead trügima.

 See tähendab, selliseid asju õnnestub teha vaid kord elus, kui sedagi. Tegelikult jäävad nad rohkem unistusteks, nende täitumist ei loodagi.

 Ma olen putukateadlane. Kogun liblikaid.
 "Muidugi," tähendas ta. "Mulle meenub nüüd, et sellest oli lehes juttu. Nüüd oled sa siis minugi oma kollektsiooni pannud."

 "Nagunii ei suudaks ma lugu pidada kellestki, liialt veel mehest, kes teeb midagi ainult selleks, et mulle meeldida. Tahan, et ta teeks seda veendumusest, et nii on õige."

 "Ma pole küllalt enesekeskne, sest ma olen naine. Pean millelegi toetuma."

 Kord rääkis ta mulle, et puhtuse tagaajamine on hullumeelsuse tunnus.

 Häda algab siis, kui asi läheb suudlusest kaugemale.

 "Sa astud üle kõigist headest inimeste loodud seadustest, sa hävitad kõik head inimestevahelised suhted, kõik selle hea, mis sinu ja minu sugupoole vahel ealeski on olnud."

 Kogu aeg hingasin ma sisse suurepärast värsket õhku. See oli hea, nii hea, et ma ei suuda seda kirjeldadagi. Selles oli elu- taimede lõhnu ja maa hõngu ja märja õhtu tuhat salapärast lõhna.

 See, et ma temast nii palju tean. Ja kui ühte inimest tunned, siis muudab see ta automaatselt lähedaseks. Isegi siis, kui sa teda teisele planeedile saadaksid.

 Ihaga on asi lihtne, jätkas ta. Selles jõuab otsekohe kokkuleppele. Kas mõlemad tahavad voodisse minna või üks kahest ei taha. Aga armastusega on hoopis teine lugu.

 Meie kahekesi selles toas. Ei minevikku ega tulevikku. Ainult tundeküllane ja sügav olevikuhetk. Tunnen, et kõik peab lõppema- muusika, meie, kuuvalgus, kõik.

 Võiksid mõelda, et abiellud temaga ja õpetad teda. Samas aga mõistad, et ega ikka ei võiks küll. Või et võiksid temaga niisama lõbu pärast voodisse minna ning ühel heal päeval avastaksid, et oled armunud tema kehasse ega suuda selleta elada, ja oleksidki igavesti seotud tema piiratud mõistusega.

 Armastan ausust ja vabadust ja eesmärgile pühendumust. Armastan luua, teha, elada täisverelist elu, armastan kõiki, kes lihtsalt ei istu ja jälgi ega matki, kelle südames pole kõik kustunud.

 G.P ütles tookord, et ausad vaesed on tegelikult varatud labased rikkad. Nende head omadused ja nende uhkus rahaväliste asjade üle on tingitud nende vaesusest. Kui neil raha on, ei oska nad sellega midagi peale hakata. Nad unustavad oma endised voorused, mis tegelikult polnudki mingid voorused. Raha teenimine ja väljaandmine on nende meelest see ainus voorus. Nad ei oska arvatagi, et võib olla inimesi, kellele raha ei tähenda midagi. Et kõige ilusamad asjad ei sõltu üldsegi rahast. 

Sa pole iialgi tõsiselt armunud olnud. Võib-olla sinuga ei juhtugi seda kunagi. Meestele aga tuleb armastus ikka ja jälle peale. Muutud uuesti kahekümneseks, piinled nagu kahekümnene. Korduvad kõik mõistusevälised ogarused.

 Enne sinu ärasõitu mõtlesin, et see on niisama üks tavaline lugu. Vähemasti püüdsin niiviisi mõelda. Seepärast ma su rootslasest sõbratariga tembutasingi. Et sind peast välja tõrjuda. Ent sa tulid mu mõtetesse tagasi. Ikka ja jälle.

 Mõned ütleksid- sa oled vaid piisk meres, sinu sõnamurdminegi on ainult üks pisike piisake ning sellst pole midagi. Rumal on rääkida väikeste piiskade tähendusest. Nii tillukesed piisad kui ka ookean on tegelikult üks ja seesama.

 See on nagu joonistamine. Joone kallal ei saa nokitseda. Julgus ongi joon.

 Üks vanamoor ja preester noor; mis tegi süütuga see hoor.