Minu, kui näljase gümnasisti lugu!

Jutustan teile oma veidike traagilise loo. Esimesest klassist kuni siis kooli lõpetamiseni. Ma olin lapsepõlves vaesemast perest, kus iga sent oli arvel ja raha ei visatud niisama kunagi tuulde. Vahel harva oli ka söögiga probleeme.
Kõik sai alguse 12 aastat tagasi, kui ma astusin esimesse klassi. Mind ootasid seal ees mõningad sõbrad ja palju uusi nägusid.
Eriti palju ma sellest ajast ei mäleta, küll on aga meeles ehedalt meie söömised.
Terve klassiga istusime koos ühe pika laua taga, enne ei tohtinud söömist alustada, kui õpetaja polnud soovinud „Head isu“. Nüüd, kõik see mass, kes on kogunenud täna siia Raekojaplatsile karjume kõik ühes koos: HEAD ISU!!! (Terve mass, karjub koos: „Head isu!“)
Mäletan siiani ema sõnu: „Kuna koolitoidu eest tasuma ei pea, siis ma luban sul valida ühe vahva huvialaringi, kuhu sa minna tahaksid.“
Sel hetkel armastasin ma kõige rohkem tantsimist. Ja nii ma hakkasingi algklassides juba tantsima. Tantsutrenni eest tuli ka tasuda sümboolne summa, mida ma hetkel kahjuks ei mäleta.
Läks aeg edasi ja mind ootas ees põhikool. Põhikooli-aegadel olin ma üsnagi populaarne tüdruk, ma meeldisin paljudele poistele ja enamus tüdrukuid olid kadeda minu tantsuoskuse pärast. Käisin tihti koos enda tantsutrupiga esinemas, vahel ka välismaal, aga seda harva, kuna vanematel ei olnud väga raha, et mu reise kinni maksta, kuigi kool toetas poole summaga.
(Mõlemalt poolt tuleb paar ja tantsitakse valsi tiir)
Kuna põhikooli minekuks pidime me kolima väiksest koolimajast suurde majja, siis muutusid ka minu klassi söömistraditsioonid.
Enam ei olnud me koos ühe pika laua taga, vaid väikestes gruppides eraldi laudade taga. Olin siis küll veel väike, aga alati vaatasin endast suuremaid poisse ja tüdrukuid - nad söövad nii palju, kuhu neile kõik see mahub? Ma ei julgenud kellegi käest seda ka küsida. Nüüd palun ma teil panna käe kõhule ja teha kõhu peal ringe, ja karjuda samal ajal: „Nämm, nämm,“ täpselt nagu Nukitsamehes.
(Rahvamass paneb käe kõhule ja teeb: Nämm, nämm.)“
Toidud olid alati maitsvad ja mäletan ühest terviseõpetuse tunnist, et söömine on kasvavale ja mõttetööga tegevale inimesele vägagi vajalik.
Kaheksandas klassis mõistsin ma, miks need suured poisid ja tüdrukud nii palju sõid. Nende koolipäevad olid pikad ja täis palju tegevust. Nende keha ja vaim väsis ning vajas uut energiat, sest ilma toiduta ei suuda me saavutada erilisi tulemusi.
Mul on siiralt hea meel, et ma sain endale põhikoolis lubada üsnagi paljusid huvialaringe, kuna söögi eest ei pidanud maksma..
Gümnaasiumisse minnes aga kästi mul valida: kas söömine või huvialaringid. Esimene veerand valisin ma huvialaringid.
Minu mälust ei kustu vist iial moment, kui ma avastasin end söökla ukse juurest maas istumas ning nautimas toidulõhna. Ma nautisin täielikult selle mõnusa kartulipudru ja värskelt praetud kotleti lõhna. Tundsin isegi, et suunurkadesse tekkis pisut sülge. Sõber märkas näljast mind ja tõi mulle 3 viilu leiba. (Keegi OBESSU omadest toob 3 viilu leiba)
Kui sõber oli mulle toonud kolm viilu leiba, siis märkasin, kuidas klassi eliit mu üle naeris, aga ma olin sellega juba harjunud. Õnneks aga kadestasid nad mind tantsime pärast. Ja sel hetkel olin isegi pisut õnnelik, et valisin tantsimise. Peatselt ei olnud lood aga üldse mitte nii roosilised.
Esimese veerandi jooksul olin ma tihti haige ja enesetunne oli üsna kehv. Ühe korra suutsin isegi kokku kukkuda sest taas kord möödusin ma söökla uksest ja hommikusöök oli tol päeval vahele jäänud. (Mõlemalt poolt nn inimesed kukuvad)
Läksin oma probleemiga arsti juurde. Peaaegu esimene küsimus, mille ta mult küsis, oli: kas ma söön koolis? Pidin talle vastama eitavalt. Ja sellega oli meie vestlus ka lõppenud. Ta käskis mul koolis lõuna aeg sööma hakata, juhul kui tahan veel normaalset elu elada.
Seega tuligi mul leppida 10. klassis sooja lõunasöögiga, mitte enda vaba aja sisustamisega kasulikul viisil. Loomulikult ei saa ma vastu vaielda, et minnes tagasi sööma, oli toidul hoopis teine maik ja esimesed päevad ma nautisin koolis söömist täiel rinnal. Kõik need toidud olid lihtsalt oivalised ja ka päeva lõpuni oli hoopis kergem vastu pidada.
Kahjuks aga kaasnes kõige selle heaoluga ka negatiivne pool. Minult võeti ära minu elu - tantsimine. Ilma selleta oli mul raske.
11. klassi alguses proovisin süsteemi, milles võtan toidu endale ise kooli kaasa. Esimesesed kaks nädalat suutsin ma toidukoti kenasti kaasa võtta ja vahetunnis ka einestada. Lõpuks ma siiski väsisin mõtlemast, mida kooli toiduks kaasa teha ja külm söök polnud pooltki mitte see, mida teised sõid. (Avatakse oma toidukarbid ja alustatakse võiku nosimsega) Seega taas kord tuli tagasi suunduda vana harjumuse juurde - süüa koolilõunat, mille hind on küllaltki kopsakas.
Teise veerandi poole pealt pakuti mulle aga öötööd. Mulle pakuti võimalust töötada koristajana. Võtsin töö loomulikult vastu, sest koht oli suhteliselt mu kodu lähedal ja lootused areneda enda eesmärkide suunas ärkasid minus taas.
Seega hakkasingi ma tegelema kolme asjaga korraga: kool (sealhulgas õnneks ka lõunasöök), tantsimine ja töö. (Astutakse välja ja hakatakse nn koristama.) Kõik oli sinnamaani kena, kuni tundsin, et mul ei jätku enam energiat õpinguteks. Mu välimus, käitumine ja iseloom muutusid üsna pea. Kolmandaks veerandiks lõpetasin ma töötamise ja hakkasin oma energiavarusid taastama ning muutuma tagasi inimeseks.
Nüüd, täiesti normaalse inimesena, õigemini gümnasistina, olles paljud koolitoiduportsjonid järgi proovinud ning nii mõnedki proovimata jätnud, tean, et ilma söögita ei tule toime ka kõige karastatum tervisekaru, rääkimata siis näiteks väikesest lampjalgsest piitspeenest ja näljasest tantsulõvist. Seega, et oma sööminguid ja kartulipudrulembelist elu koolis jätkata, otsustasin ma oma tantsukingad maha müüa. (Kingahoidja võtab kingad enda kätte)Panin oma värskelt ostetud kingakesed internetipoodi müüki (Keegi OBESSU-kas tuleb ja ostab kingad)ja teenisin tulu ning pöördusin tagasi oma tõelise iha juurde. Sest tants olgu neile, kel selle jaoks raha on, söök aga olgu kõigile.

Suhtlemise iseärasused sõpradega.

Autor: Mina 10.klass

Tihti ei pane me enda suhtlemise stiili tähele, et kuidas ta muutub vastavate inimestega suheldes. Kõige rohkem erinev suhtlemine sõprade puhul.
Minu puhul olen ma tähelepannud, et kui ma ei suhtle sõbraga, siis ma ei suhtle taga niivõrd viisakalt. Näiteks, endast eakama isiku ma kuulan alati ära ja siis hakkan alles mina rääkima, sõprade puhul aga ei pruugi ma neid ära kuulata ja räägin nende jutu peale. Paljudel inimestel ongi see sama loll komme rääkida teise inimese jutu peale, ka minul on see, aga ma üritan seda piirata.
Sõpradega suheldes kasutan ma rohkem släng ja igasuguseid ebavajalike sõnaühendeid, nt: alaa. Täiskasvand inimesega, keda ma austan ei kasuta ma seda kunagi.
Enda sõpradega suheldes muutun ma kiiremini närviliseks, kui nad ei juhtu millestki aru saama või ei kuule. Vanemate inimeste puhul aga lihtsalt ma kas kordan, või üritan asja selgemaks teha, kui see ennem oli.
Ka minu diktsioon on selgem, kui ma juhtun rääkima mõne tähtsama isikuga. Sõprade puhul ma kipun kiiresti rääkima ja sõna lõppe ära sööma. Muidugi suudan ma ka selgelt sõpradega suhelda, aga lihtsalt selleks on vaja aega ja tihi on eakaaslasega palju rääkida ja seetõttu tekib ka kiire rääkimine.
Samuti olen ma enese puhul märkand, et kui ma juhtun suhtlema sõbraga siis räägin ma temaga palju lähemalt kui mõne võõra või austatud inimesega. Samuti kasutan ma sõprade puhul silmsidet rohkem kui kellegi teisega.
On olemas ka inimesi, kelle rääkimise stiil ei muutu üldse, kui nad räägivad sõpradega või räägivad siis rohkem austust vaja inimesega. Need inimtüübid on enamasti ülbet ja nad on endast enamasti heal arvamusel. Nad ei lööks klienditeenindajana just väga hästi läbi, kuna enamasti ei meeldiks nad inimestele enda suhtumise pärast.
Samuti on suhtlemise juures tähele panna sõprade vahel palju roppsõnu, aga endast vanemate inimestega neid suust just eriti palju ei tule. Samuti ei saadeta neid inimesi ei tea mis kohtadesse. Vanemad inimesed vaatavad selliste inimese poole enamasti suhteliselt halva pilguga ja noored ei pruugi sellest aru saada ja käituvad endiselt samamoodi endal mõtetes: „Mida see vanamutt mögiseb?“ See on osade noorte mõtteis. Osadel on aga vastupidi: „Et pidin ma seda jubedust ütlema. Ma olen niivõrd ebaviisakas.“ Sellist tüüpi inimesed enamasti vabandavad peale enda ebaviisakat käitumist.
Paljud inimesed, kes ei kuula teist ära, solvavad sellega rääkija tundeid. Paljudest sellistest pisikestest käitumise ja kasvatus nö apsakatest, võib teine saada päris suured enesealaväärtus kompleksid. Ja paljud inimesed jäävadki lihtsalt sellepärast kinniseks inimeseks, kuna keegi ei kuula neid kunagi ilusti ära ja nad arvavad, et nende jutt on liiga igav ja mõttetu. Kuigi lihtsalt on viga kuulaja ebaviisakuses.
Kuulates on aga minu puhul tobe komme igasuguste kohtade peale naeratada. Aga lihtsalt positiivsust on üleliia. Aga nad ütleb üks mõttetera, et naerata ja see paneb inimesi huvi tundma millest sa mõtled.
Suhtlemise juures on eriti tähtsad emotsioonid. Kui sa teed ükskõikse näo, mõistab sind see, kellele sa enda juttu rääkida üritad ja lõpetab selle üsna pea. Samas kui sa teed huvitatud näo, võib inimene hoogu sattuda ja unustada üldse millest ta räägib. Lihtsalt kohati tuleb olla neutraalne ja noogutada, isegi kui sind ei huvita, mida teine sulle räägib. Alati on tähtis inimese ära kuulamine.
Sõnadega saab inimesele hästi palju haiget teha. Seetõttu tuleb ka nendega suhtlemisel ettevaatlik olla. Üldiselt kui keegi peaks jälgima inimese suhtlemist sõpradega ja siis kellegi muuga ametlikumal teemal, siis on selgelt näha erinevust nende kahe vahel.

1.september minu koolis.

1.septembri aktus 2010

Inimesed saalis tõusevad (õpetajatega kokkulepe). Tõusevad laulu: „Algab kooliaasta uus“ laulu peale.
Tuleb lipp, klassijuhataja, abiturient+ laps. Abituriendid panevad lapsed istuma ja liiguvad kohtadele. Tuleb hümn.

Päevajuht: Tere austatud vallavanem, direktor, õpetajad, lapsevanemad ja õpilased. Tänane kaunis päev on meie kõigi jaoks eriline. Oluline on see täna aga kaheksa lapse jaoks, sest see on nende esimene päev selles suures, uhkes ja värskelt renoveeritud vanas mõisas. Käesolev päev on tähtis ka meie abiturientidele. Kellele jääb see viimaseks esimeseks septembriks selles armsaks saanud koolimajas.
Enn Kaks on oma raamatus „Vaba pattulangemise seadus“ öelnud: Andekas inimene saab väikses koolis parema hariduse kui kombinaadis ning kui laps andekas pole, siis saab temast vähemalt tore inimene.

Sõna saab *** Gümnaasiumi direktor.

Direktor võtab sõna. Ühtlasi loeb päevajuht ette I klassi laste nimekirja: (aabits, lill, pallid, õpilaspiletid)

Õpetajate nimekirja:

ja personali nimekirja:

Kõik saavad enda lilled kätte. Direktor ütleb enda lõpusõnad ja käes on taas päevajuhi kord.

Päevajuht: Meie esimesi klassi lastel on käes nende esimesed aabitsad, kus on paljudele tuttavad tegelased. Aga samas mäletavad kõik enda maalitud tähti ja lauseid ning sellest mismoodi sai mõeldud välja nippe, kuidas lihtsamini kirjutada. Järgmisena kuuletegi sellest laulu: „Paha pliiats“

Ansambel tuleb ette ja laulab.

Päevajuht:

Õues taas langevad kollased lehed
ja külmemalt puhub tuul
kogu loodusel üll on sügise ehted
ja sügise naeratus suul

Leinavad rohelist kuube puud
ja linnud rändavad sooja
ei ole ka karudel teha nüüd muud
kui silm sättida talveuneks looja

Nüüd loodus raskest tööst veidi puhkab
et olla valmis kevadeks uueks
kui soe päike maast jälle üle uhkab
ja loodus saab paitatud soojast tuulest

Seniks nautigem värvilist lehtedesadu
milles sügis tasaselt sõuab
ei ole ju kevad kuskile kadund
ja peagi temagi tagasi jõuab

Sõna saab vallavanem.

Vallavanema sõnavõtt.

Päevajuht: Kes meist ei tunneks ära tsitaati: juba linnukesed väljas laulavad, kenad kasekesed kingul vohavad. Loomulikult kõik teavad, et see on laulust „Juba linnukesed“. Järgimisena kuuletegi laulu: „Juba linnukesed,“ aga see laul jutustab hoopis sügisest.

Ansambli laul „Juba linnukesed“
Päevajuht: Sellega on meie esimese septembri aktus lõppenud. Palume saalis olijatel püsti tõusta, et saata välja meie esimese klassi lapsed. Kaunist päeva jätku.

Saal tõuseb. I klassijuhataja võtab kellukese, tilistab seda ja liigub saali ukse poole. Abituriendid koos lastega lähevad korrektselt järele ülesse klassi. Klassis toimub kohe pildistamine. Pärast seda ütlevad 12-nendikud enda poolt paar sõna väikestele kooliteele, annavad üle enda kingituse ja teevad koos ühise mängu.

Sellele tekstile lisandus juurde maavanema kõne, I klassi laste, õpetajate ja personali nimekiri. (Nimekirjad ja nimed eemaldatud)


Me kõik teeme vahel vigu ja mõnikord ei kuku mõni tegevus nii võrd hästi, kui mõni sarnane. Ehk siis tänase aktuse ettekanne polnud pooltki see, mida ma suudan endast anda.