Jutustan teile oma veidike traagilise loo. Esimesest klassist kuni siis kooli lõpetamiseni. Ma olin lapsepõlves vaesemast perest, kus iga sent oli arvel ja raha ei visatud niisama kunagi tuulde. Vahel harva oli ka söögiga probleeme.
Kõik sai alguse 12 aastat tagasi, kui ma astusin esimesse klassi. Mind ootasid seal ees mõningad sõbrad ja palju uusi nägusid.
Eriti palju ma sellest ajast ei mäleta, küll on aga meeles ehedalt meie söömised.
Terve klassiga istusime koos ühe pika laua taga, enne ei tohtinud söömist alustada, kui õpetaja polnud soovinud „Head isu“. Nüüd, kõik see mass, kes on kogunenud täna siia Raekojaplatsile karjume kõik ühes koos: HEAD ISU!!! (Terve mass, karjub koos: „Head isu!“)
Mäletan siiani ema sõnu: „Kuna koolitoidu eest tasuma ei pea, siis ma luban sul valida ühe vahva huvialaringi, kuhu sa minna tahaksid.“
Sel hetkel armastasin ma kõige rohkem tantsimist. Ja nii ma hakkasingi algklassides juba tantsima. Tantsutrenni eest tuli ka tasuda sümboolne summa, mida ma hetkel kahjuks ei mäleta.
Läks aeg edasi ja mind ootas ees põhikool. Põhikooli-aegadel olin ma üsnagi populaarne tüdruk, ma meeldisin paljudele poistele ja enamus tüdrukuid olid kadeda minu tantsuoskuse pärast. Käisin tihti koos enda tantsutrupiga esinemas, vahel ka välismaal, aga seda harva, kuna vanematel ei olnud väga raha, et mu reise kinni maksta, kuigi kool toetas poole summaga.
(Mõlemalt poolt tuleb paar ja tantsitakse valsi tiir)
Kuna põhikooli minekuks pidime me kolima väiksest koolimajast suurde majja, siis muutusid ka minu klassi söömistraditsioonid.
Enam ei olnud me koos ühe pika laua taga, vaid väikestes gruppides eraldi laudade taga. Olin siis küll veel väike, aga alati vaatasin endast suuremaid poisse ja tüdrukuid - nad söövad nii palju, kuhu neile kõik see mahub? Ma ei julgenud kellegi käest seda ka küsida. Nüüd palun ma teil panna käe kõhule ja teha kõhu peal ringe, ja karjuda samal ajal: „Nämm, nämm,“ täpselt nagu Nukitsamehes.
(Rahvamass paneb käe kõhule ja teeb: Nämm, nämm.)“
Toidud olid alati maitsvad ja mäletan ühest terviseõpetuse tunnist, et söömine on kasvavale ja mõttetööga tegevale inimesele vägagi vajalik.
Kaheksandas klassis mõistsin ma, miks need suured poisid ja tüdrukud nii palju sõid. Nende koolipäevad olid pikad ja täis palju tegevust. Nende keha ja vaim väsis ning vajas uut energiat, sest ilma toiduta ei suuda me saavutada erilisi tulemusi.
Mul on siiralt hea meel, et ma sain endale põhikoolis lubada üsnagi paljusid huvialaringe, kuna söögi eest ei pidanud maksma..
Gümnaasiumisse minnes aga kästi mul valida: kas söömine või huvialaringid. Esimene veerand valisin ma huvialaringid.
Minu mälust ei kustu vist iial moment, kui ma avastasin end söökla ukse juurest maas istumas ning nautimas toidulõhna. Ma nautisin täielikult selle mõnusa kartulipudru ja värskelt praetud kotleti lõhna. Tundsin isegi, et suunurkadesse tekkis pisut sülge. Sõber märkas näljast mind ja tõi mulle 3 viilu leiba. (Keegi OBESSU omadest toob 3 viilu leiba)
Kui sõber oli mulle toonud kolm viilu leiba, siis märkasin, kuidas klassi eliit mu üle naeris, aga ma olin sellega juba harjunud. Õnneks aga kadestasid nad mind tantsime pärast. Ja sel hetkel olin isegi pisut õnnelik, et valisin tantsimise. Peatselt ei olnud lood aga üldse mitte nii roosilised.
Esimese veerandi jooksul olin ma tihti haige ja enesetunne oli üsna kehv. Ühe korra suutsin isegi kokku kukkuda sest taas kord möödusin ma söökla uksest ja hommikusöök oli tol päeval vahele jäänud. (Mõlemalt poolt nn inimesed kukuvad)
Läksin oma probleemiga arsti juurde. Peaaegu esimene küsimus, mille ta mult küsis, oli: kas ma söön koolis? Pidin talle vastama eitavalt. Ja sellega oli meie vestlus ka lõppenud. Ta käskis mul koolis lõuna aeg sööma hakata, juhul kui tahan veel normaalset elu elada.
Seega tuligi mul leppida 10. klassis sooja lõunasöögiga, mitte enda vaba aja sisustamisega kasulikul viisil. Loomulikult ei saa ma vastu vaielda, et minnes tagasi sööma, oli toidul hoopis teine maik ja esimesed päevad ma nautisin koolis söömist täiel rinnal. Kõik need toidud olid lihtsalt oivalised ja ka päeva lõpuni oli hoopis kergem vastu pidada.
Kahjuks aga kaasnes kõige selle heaoluga ka negatiivne pool. Minult võeti ära minu elu - tantsimine. Ilma selleta oli mul raske.
11. klassi alguses proovisin süsteemi, milles võtan toidu endale ise kooli kaasa. Esimesesed kaks nädalat suutsin ma toidukoti kenasti kaasa võtta ja vahetunnis ka einestada. Lõpuks ma siiski väsisin mõtlemast, mida kooli toiduks kaasa teha ja külm söök polnud pooltki mitte see, mida teised sõid. (Avatakse oma toidukarbid ja alustatakse võiku nosimsega) Seega taas kord tuli tagasi suunduda vana harjumuse juurde - süüa koolilõunat, mille hind on küllaltki kopsakas.
Teise veerandi poole pealt pakuti mulle aga öötööd. Mulle pakuti võimalust töötada koristajana. Võtsin töö loomulikult vastu, sest koht oli suhteliselt mu kodu lähedal ja lootused areneda enda eesmärkide suunas ärkasid minus taas.
Seega hakkasingi ma tegelema kolme asjaga korraga: kool (sealhulgas õnneks ka lõunasöök), tantsimine ja töö. (Astutakse välja ja hakatakse nn koristama.) Kõik oli sinnamaani kena, kuni tundsin, et mul ei jätku enam energiat õpinguteks. Mu välimus, käitumine ja iseloom muutusid üsna pea. Kolmandaks veerandiks lõpetasin ma töötamise ja hakkasin oma energiavarusid taastama ning muutuma tagasi inimeseks.
Nüüd, täiesti normaalse inimesena, õigemini gümnasistina, olles paljud koolitoiduportsjonid järgi proovinud ning nii mõnedki proovimata jätnud, tean, et ilma söögita ei tule toime ka kõige karastatum tervisekaru, rääkimata siis näiteks väikesest lampjalgsest piitspeenest ja näljasest tantsulõvist. Seega, et oma sööminguid ja kartulipudrulembelist elu koolis jätkata, otsustasin ma oma tantsukingad maha müüa. (Kingahoidja võtab kingad enda kätte)Panin oma värskelt ostetud kingakesed internetipoodi müüki (Keegi OBESSU-kas tuleb ja ostab kingad)ja teenisin tulu ning pöördusin tagasi oma tõelise iha juurde. Sest tants olgu neile, kel selle jaoks raha on, söök aga olgu kõigile.
No comments:
Post a Comment