Tere mu armsad,
Üldjuhul ma ei ole just väga palju enda kohta infot laiali jaganud. Aga käesolev aasta olen teinud seda erakordselt palju ning võin öelda, et väga palju on juhtunud ning ma olen väga palju üle elanud.
Aasta algas juba omaette huvitavalt ja ma tundsin, et midagi on valesti. Ilmselt tegin ühe inimese jaoks heateo ning teise jaoks olin hulleim inimene iial. Ja seda kõike juba aastavahetuse paukude ajal. Jah olen vahel mõrd, aga sain aru et kui natukenegi tahan maailma parandada on vaja inimestel teada tõde.
Olen iseenast peaaegu terve oma elu peitnud igasugu erinevate tõdede eest ja tõenäoliselt teen seda mingis osas ka edasi. Eesti Vabariigi aastapäeval aga tegin saatusliku otsuse mis lõi mind päris pikalt jalust maha. Esiteks tahan öelda, et tegin valesti, tungisin kahe inimese privaatruumi, aga ilma selleta ilmselt jätkaksin kahe noore inimese piinamist. Ma tegin otsuse, et ma kolin välja enda elukohast, kus olin elanud umbes poolteist aastat, sekundi pealt, 23 veebruari öösel sain teada asju ja 24 veebruari hommikul pakkisin eluks vajalikud asjad ning aitäh head aega. Ehk siis kolisin välja suhtest, mis mulle endale iseenesest väga meeldis ning kaaslast armastasin rohkem kui iseennast (jah ütlesin selle esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda välja). Ta oli inimene, kellega meil kahel klappis väga hästi ning meie suhe kui selline meeldis iga väikese rakuga mulle, meil oli tohutult toredaid aegu, aga läks.. Tervelt nädala kui mitte rohkem ma piinlesin ja ootasin edasisist vestlust, et mis saab. Jah see suhe sai lõpliku lõpu.
Ma olin omadega rajalt maas- pärast info laekumist langes mu enesetunne rohkem kui liiga palju. Ma suutsin endale tekitada 37.0 palaviku, stabiilselt. Ma võtsin haiguslehe, tervelt nädal olin eemal. Ise ütlesin et oligi mingi naljaks viirus- tegelikkuses olin ma mustas masenduses ja magasin päevad läbi,
lootes et uni ravib kõik terveks.
Sealt aga päästis mind üks vana tuttav kes mu kodust ära varastas ja natukene elama sundis. Pärast seda elasin tema toel nii mõndagi aega. Lisaks sellele, aga sain vanast töökohast uue tööpakkumise. Mõtlesin ja seedisin veidi aega, lõpetasin haiguslehe, kuulasin nende pakkumist, otsustasin ja andsin enda kalleimatele teada, et see on lõpp. Ilmselt oli ka antud tööpakkumine see mida mul selleks kõigeks vaja oli.
Kuna kolisin ära sekundi pealt, siis oli mulle ka suureks toeks ka mu korterikaaslane, kes toetas mind lihtsalt enda olemsaoluga ning mõnikord tuletas meelde, et sööma peab. Esimese nädalaga pärast kolimist kaotasin nädalaga 5kg.. Ja oli lihtsalt ülimalt hea et ma ei olnud üksinda, keegi sundis Sind elama ja liikuma ning ühtlasin ulatas ta mulle ka kõige õigemal ajal ühe viski klaasi (ei sellest ei tulnud jooma, aga raputas pead selgemaks küll).
Kõige selle aja jooksul sain hakkama kahe teoga, mille üle ma just uhke ei ole- ühest neist on kaudselt juttu ühes mu postises, teisest võib nii palju pajatada, et kukkusin pea katki.
Samal ajal kui tegelesin vaikselt töövahetusega ning kõige sealjuures olevaga otsisin ka endale uut korterit- mida osta. Ka selle ma leidsin endale.
Ehk siis alates mais sain ma endale uue hingamise- kolisin oma enda kodusse, asusin uuele töökohale. Kodus hakkasin koheselt tegelema enda eriprojektiga- garderoobi magamistuba, lisaks selle tapeedivahetus ja muud sarnast.
See kõik on mind elus hoidnud ning aidanud kõigest üle saada.
Oma korteri üle olen ma rohkem kui liialt õnnelik- mu eriprojekt magamistuba garderoobis on valmis, trepp mis voodisse viib saab kolmapäeval valmis, selle nädala lõpus ilmselt saan kätte uue diivani, soovitud seinad on saanud uue tapeedi. Eks neid asju on veel mis ma teha tahan, aga iga asi omal ajal.
Minu eraelu on jõudnud sellesse režiimi, mis kunagi, kes teab see teab. Ja ka ma ise olen tagasi- spontaansus ja aktiivsus on mu teine nimi.
Ja nüüd suurim tänu neile, kes mu ümber olid. Ilma teieta ei oleks ma suutnud sellest kõigest välja tulla ning ilmselt oleksin jätkuvalt kusagil kinni või kadunud.
Liina- Minu keerulise iseloomu ja kõige muu juures oled Sa suutnud mind välja kannatada ning olla olemas, natukene suunata ja mõnikord ka manitseda. Ilmselt ei oleks ma suutnud ilma Sinuta üldse mitte midagi, aga Sinu usk minusse on midagi imelist. Ma olen Sulle ääretult tänulik Sinu vaimse kui ka füüsilise külje pealt- ilma Sinu meheta ei oleks ju mul minu puurkuuri, Sinu googeldamist ja muud nõuanded! Armastan Sind! Aitäh, et oled alati olemas ja usud minusse.
Edasised isiklikud tänusõnad iseloomustustega välja tuua oleks ilmselt vale ning paljud avalikud nimed tekitaksid liialt küsimusi. Aga aitäh Sulle, kes Sa jagasid mulle kontakte korteri tapeetimise osas, korteri ehitamise osas. Sina kes Sa tulid mulle ise appi korterit tapeetima. Sina, kes Sa elasid igale mu muutusele ja mõttele korteris kaasas. Sina, kes Sa uskusid minusse. Te ei kujuta isegi ette kui tänulik ma teile selle kõige eest olen. See juba praegu läbi elatud aeg on olnud midagi meeletut ning täis meeletuid muutusi.
Selle kõige juures tunnen puudust enim SA TÜK kollektiivist- teist ei ole olemas paremaid! Annaks lausa kõik, et olla taas osake teist. Pragune otsus oli parim minu enda arengu osas, aga töökollektiivist ei ole olemas paremaid.
Aitäh Sulle Jaan, Kristjan, Valeera, Liina, Marju, Andres, Ahto, Viljo, Ragnar, Pärt, Kert, Hendo, Anu, Rein, Kärt, Kristel, Triina, Vladimir, Ahti, Leontine, Kristel, Mati, Olev, Margus, Piia, Kristjan, Anneli, Vassili, Venno, Sven...
Ehk siis Teie Kertu on tagasi- täis elujõudu, positiivsust, armastust mida jagada ning nagu ikka ma olen alati Teie jaoks alati olemas, hoolimata kõigest.
