Tere kallis,
Kuidas Sul läheb?
Armastan Sind ja tahtsin Sulle rääkida millestki ilusast.
Sa tead, et ma olen alati tahtnud Sinuga koos maal aega veeta? Vahet pole kas Sinu või minu juures. Iga tahes kujuta endale ette nüüd järgmist..
Hommikul äratavad meid soojad päikesekiired, mis läbi akna hellalt meie kuumasid, kaisutavaid kehi paitab. Ärkan üles ja tajun, et Sa endiselt veel magad, aga samas tean, et kui ma ennast liigutan, siis saab Sinu ideaalne kaisutus läbi- käsi korrektselt üle minu, jalad risti- rästi, aga täpselt nii nagu mulle meeldib, Sinu vaikne nohin läbi nina vastu mu kaela. Naudin umbes 5 minutit Sinu armsust ja otsustan, et enam ei suuda. Üritan Su kaisust pääseda, aga haare tugevneb ja Su surud mu veel kõvemini vastu ennast, Su karusest kaisutusest tahaks välja lugeda, et Sa ei lase mind enam iial lahti ja ega ma ju tahagi. Okei, nüüd aitab, annan Sulle musi ja poen kaisust välja.
Mul on seljas vaid Sinu triiksärk, hiilin toast välja ja esimesena astun välisuksest välja. Mõnus- esimesena kargab ninna värske kasteheina lõhn, natukene eile niidet muru, lindude sädin kõrvus- ma jumaldan maal olemist. Lippan särgiväel mööda kasteheinast muru aiamaa poole- nopin sealt värsket piparmünti ja melissi, natukene maad eemal on põllul kurgid, ka neid võtan paar tükki, näpuotsatäis tilli ja peamine- kausitäis maasikaid, vaarikaid ja paar magusat kirssi.
Tulen tagasi tuppa ja kuulen, et Sa endiselt magad. Panen vaikselt vee keema ning valmistan ette meie hommikusöögi- võiksid, piparmündi-melissitee meega ning magustoiduks kerge puuviljavaagen.
Kallan vee piparmündile ja mellisile ning jätan tõmbama, hetk hiljem ajal tassin õue, terassile, võiksid ja puuviljavaagna. Kuna Sa nagunii alles magad ja tee tahab tõmbamist teen kerge sörgi postkastini ja toon ära, meie idüllilise pühapäevahommiku nimel, ajalehe.
Kui ma tagasi jõuan näen Sind terassile, bokserites- Sinu imeline tume ja lihastes keha, kaunim kann, teed valamas, endal kerge unine muie näol. Mu tuju muutub Sind nähes veelgi paremaks, ma tulen Su juurde, Sa embad mind, suudled otsaette ning lausud: "Tere hommikust mu päikesekiir, Sa näed erakordne välja!"
Ma sulan, ma lihtsalt sulan! See on meeletu, põhimõtteliselt võimatu, et mul on selline mees nagu oled seda Sina! Ma olen õnnelik, et Sa oled.
Me istume lauda, Sa avad ajalehe, rüüpad teed ja alustad võiku söömisega. Mina aga kuulan mida teeb loodus meie ümber. Kusagil kaugel on kuulda veel ühte üksikut rukkirääku, metsas kukub kägu, põllul paistab olevat hall kass, kes tegeleb enda hommikusöögiga. Võikud on otsas, tee on otsas, Sa vaatad mind, annad suudluse ja asud maasikate juurde. Maitsen ka ise millega on tegu- mmmmmm.... magus, suus sulav, värske ja ülimalt suur maasikas, mida võiks maaelult veel rohkem tahta?
Me jätkame toitumist vaikides, Sa paned käe mu käele ning me lihtsalt naudime vaadet. See mets mis meile paistab, need linnud, see päike ja Sina.. Armastan Sind kallis, Sa teed mu elu täiuslikuks.
Kabuum!
Tere hommikust! Sa oled endiselt üksinda, Tallinnas, väikeses ühetoalises korteris... Tee oma hommikust rutiini ja kao tööle!!!
Ela reaalsuses, unistamine pole Sinu jaoks.
