Tasa, ole palun lihtsalt tasa.
Ära ütle ühtegi sõna. Lihtsalt las see olla.
Unustame selle kõik. Keerame uue peatüki, uue paberiga, uute eesmärkidega, uue suunaga, uue vaatega.
Kõik uuena.

Shhh!

Ma ei uskunud, et Sa tuled..

Lihtsalt tasa, palun ole tasa.
Las ta jääb.. Las ta jääb...

Sa lõhnad hästi.
Sinu silmad.. on nii segaduses, nad nagu otsiks, küsiks, räägiks, naeraks, aga samal ajal ma näen, et nad vaikivad ja on kustunud.
Oeh..

Tsss... Ära ütle.
Ma ei taha kuulda, ma lihtsalt ei taha kuulda.. Ma ei kannata kuulda..

Tasa...
Su silmad puurivad ja karjuvad, kas Sa palun sulgeks silmad?
Mida Sa näed? Ei, ei, ära ütle..
Ma loodan, et seal on midagi ilust, midagi vaikset, midagi rahustavat, midagi, midagi...
Midagi kus Sa oled õnnelik või kus ja kuidas Sa tahaksid õnnelik olla.
Õnn.. Suhteline kaduv ning segane sõna.

Kas Sa palun viskasid pikali?
Ei ära karda, viska lihtsalt pikali. Padi on pea all.
Ära karda.
Ma luban, et ma ei tee Sulle haiget. See on viimane mis ma tahaks.. Noh jah.. Las ta olla.
Oeh..
Palun sulge uuesti silmad, ma ei suuda Sulle silma vaadata, sest siis täituvad minu omad veega.

Ega Sul külm ei ole?
Mulle meeldib Sind vaadata. Eriti siis kui ma tean, et Sa ei näe mida ja kuidas ma Sind vaatan.

Sul on huvitavad näojooned
Ja Sul on naljakad kõrvad ja need liiguvad siis kui Sa naeratad.
Sinu käed... On nii karmid ja jõulised.

Ei ära tee silmi lahti. Ei... Hoia neid veel kinni. Palun
Ma kardan Su sõnu.
Ma tean. Ma tean...
Oeh..

Vahel ma vaatan selles.. suletud silmadega Sinus..
Sinu habemekasvu, Sinu habemes olevaid auke- mis on katsudes nii pehmed, üksikuid punne, boore, jumet- kas Sul on palav on Sul külm, otsin kortse, arme.. Mulle meeldib Sind lihtsalt jälgida.

Kas ma võin Sind puudutada?
Sa oled soe.
Sa oled alati nii soe.
Su habe on pehme. Mulle meeldib kui ta pehme on, siis saab seal mängeldes krudistada.

Kas Sa tead, et siis kui Sa magad, oled Sa nii õrn?
Ma olen seda väga palju vaadanud, väga palju..

Kas...

Oeh..

Ei ära karda kõdi, ma luban, ma rohkem ei puutu.
Oeh..
Ma ei oska Sinuga midagi peale hakata. Mul oli nii palju mõtteid, mida kõike ma teen, kui Sa vähegi siin oled- ma hüppan Sulle sülle, suudlen Sind nagu segane, kallistan, rebin Su särgi seljast ja nii edasi. Aga nüüd ainuke asi mida ma teha suutsin ja suudan oli tarduda soolasambaks ning edasi oskan Sind vaid sõrmeotsaga puudutada. Aga ma tean, et isegi see Sulle ei meeldi, sest see on kõdi.

Oeh..

Ma tean... ... ...

Tagasi

Tagasi seal kus kunagi...
Kunagi..
Tagasi...
Ei palun, ma ei taha! Palun, ei.. PALUN
Ma ei tea..
Ei tunnista..
Ei anna aru..
PALUN EI!
Ma kardan.
Üksinda..
Ihuüksinda
Auu...
Palun ei!
Ma ei ole suuteline enam teiseks..
Katki.

Vaikust, õnne...?

Kas jälle hüppan ma huupi?
Või on kõige selle tõlkeks vaja luupi?
Kas ma tean?
Või ei tea?

Mis on selle kõige eesmärk?
Või on see kõik vaid üks elujärk?
Piin ja mis siis?
Ja kõige selle taga üks miis?

Aga kui kõik ongi nii?
Ja kõikidest kohustustest olen prii?
Ei soovi seda aitäh,
kõik on liiga plihh ja plähh!

Unistustes, iga päev täis rahulolu,
aga vastu vaatab vaid kuri onu..
Vaikust, õnne, armastust?
Saab seda ei tea kust..?

Aitäh Sulle

"Astu edasi. Kas ma pakun Sulle midagi? Teed, kohvi? Mul on eilsest ka kooki järel. Või tahad Sa hoopis midagi soolast?"
"Ei aitäh, mul ei ole isu. Kui sobib, ma võtaks vett."
"Ikka saab!"
*Kolistan köögis võtan klaasi, samal ajal võetakse diivanil istet*
"Siin on Sulle vesi."
"Ma tänan. Kuidas Sul läheb?"
"Hästi, nagu ikka, ma ei tunne enda elus sõna halvasti."
"Et Sa ka ei muutu."
"Jah, ma täna olen tõesti üleliia väsinud, aga see on ka ainus asi mille üle ma kurta saan. Kuida Sul endal?"
"Tead.. Minu seisud igal alal on hetkel väga keerulised- eraelu, töö, perekond. Ainuke asi mis hetkel veel seisab on hobi, aga samas on see väga paljustki seotud eelneva kolmega seega jah.. "
"Kas.."
"Ei."
"Hmm.."
*Möödub mitu minutit vaikides, kus me lihtsalt vaatame teneteist ja see ei ole õnneks isegi mitte piinlik vaikus, vaid vastuidi, väga pinev vaikus.*
"Kas Sa palun annaksid mulle rätikut, ma käiks pesemas ära ja suunduksin magama kui Sa lubad?"
"Kas Sa ei "
"Ei!"
*Võtan kapist rätiku ja ultan selle oma külalisele. Möödub ca 15min, olen muutnud diivani voodiks ning olen ka ise magama suundumas.*
"Kindel, et Sa midagi süüa ei taha? Või mingeid muid muresid mis oleks minu võimuses lahendada?"
"Ma tänan Sind ülemäärase külalislahkuse eest, aga ei."
"Kui Sa soovid võid veel telekat vaadata, mind see ei häiri, ma sulgen nagunii enda magamistoa ukse."
"Aitäh. Tead.. Sa oled igavesti tüütu!"
"Millest nüüd selline väljaütlemine?"
"Ääh, nali. Tore, et Sa oled olemas. Aga palun, ma tahan magama jääda."
*Me suundume kumbki oma unederiiki*
*Ärkan hommikul rahulikult oma voodis. Hiilin vaikselt magamistoast välja, Sind ei ole enam voodis. Vannitoa uks on samuti avatud. Köögis? Garderoobis..? Mitte kusagil. Sinu asjad- mingid asjad on, mingeid asju ei ole. Ma olen segaduses. Mis toimub? Kus Sa oled? Kuhu Sa läksid? Mida? Kui Sa oleks kaasa võtnud kõik enda asjad, siis ma oleks järeldanud, et Sa lahkusid ning ärkasid enne mind. Aga miks osad asjad siin on? Su telefon esialgu ei vasta ja siis on see välja lülitatud. Kuna ma Sinust viimasel ajal pole palju kuulnud, ei oska ma ka mõne sõbra käest uurida, Äkki läksid jooksma vms. Ma ootan paar tundi.*
*Lõuna- Sinust ei ole endiselt ühtegi jälge. Kus kuradis Sa oled!? Helistan ja kirjutan paarile teadaolevale sõbrale- nemad ei ole Sinust miskit kuulnud ja on väga üllatunud, et Sa just minu käest öömaja palusid. Ma ei saa aru.. Jalutan kindluse mõttes kodu ümbruse läbi. Loen uudiseid, kuulan raadiot. Ei miskit tuttavat..*
*Õhtu- Ei midagi! Üle 12h on möödas. Jätan ukse lukust lahti, iial ei tea. Uni on küll rahutu, aga magama peab, selge pea on parim lahendus.*
*Uus päev- ikka ei midagi! Suhtlen Su vanematega. Nemad ei tea Sinust ka midagi*
*Möödas on nädal-Ei. Ma olen mures, Politsei on alustanud otsingutega. Kus Sa oled? Mis toimub? Mul liiga palju küsimusi... Miks just nüüd? Mis ma valesti tegin? Või milles üldse Su probleemid olid? Jah, meil oli küll alatine tingimus, et me ei sunni rääkima, aga seekord vist oleks pidanud....*

Pärast mitmete kuude möödmist vaatan pildialbumitest pilte, ning leian sealt ühe ka Sinuga- me naerame koos, see on ühel sünnipäeval tehtud- minu sünnipäeval...
Näen seal kummalist väljaulatuvat paberilehte, ma võtan selle, seal on Sinu käekiri, küll ma seda juba tunnen!

"Aitäh Sulle, et olid olemas. 
Armastusega ..."

kopp-kopp-kopp-kopp

Kukuuu...
Ma kuulen ju Sind. Tule edasi, mis Sa seal akna taga kobistada (tegelikult Sa jätkuvalt ei mäleta kus ma elan..). Aga mis sellest.
No kuule, see muutub juba tüütavaks.
Ma teen selle akna Sulle lahti- ise tead kas tuled tuppa ka või ainult vestleme läbi akna.
Miks siis nüüd järsku nii vaikne?
Ah, et kogud uuesti hoogu.
No olgu, kogu ennast ma lähen teen endale teed ja olen kohe tagasi.
---
Ma ikkagi kuulsin Sind teisest toast.
Ma istun siia aknaluale, siis ma näen Sind paremini ja vajadusel saame teineteist katsuda. Aga palun viime selle vestluse läbi nii, et Sa mind haigeks ei tee. Sobib?
Sa oled ikka veel nii rahulik, ma ootaks Sinult midagi enamat.
Mul on Sind väga hea meel näha, sellisena. Viimasel ajal olen Sind küll tihti kohanud, aga kahjuks mitte nii rahuliku ning malbena.
See väike puudutus Sinust oli armas.
Kuidas Sul läheb? Kuidas elu seal on..?
Sa ei ole täna jutukas, ainult sositad, kas Sul on mingid suuremad plaanid?
Sinuga on midagi lahti. Sa oled väga teistsugune võrreldes tavapärasega. Sa oled millegi pärast mures?
Vaikid.. No vaiki.
Kas Sa tead, et pimedaks läheb ja siin aknal istudes hakkab jahe, isegi mu tee on otsa saanud Sinu jälgimisest ning analüüsimisest. Ma toon endale teki ja teen uue tee, ma vist ei pea Sulle isegi ütlema, et oota mind siin. Sa oled ju koguaeg olemas, kas ma tahan seda või taha.
---
Ooo, Sa oled selle mõne ajaga endale lausa kaks sõpra leidnud. Ma imetlen teie kolme tekitatud maagiat ja kui ma nüüd aus olen, siis meeldib mulle isegi Su särav sõber rohkem- temas on rohkem sellist regulaarsust ja stabiilsust, kuigi hoolimata sellest suudab ta väga palju pahandusi tekitada.
Aga Sinu teine sõber.. Teda saan ma nimetatda ainult suvearmastuseks, muudel aegadel on ta vägagi tüütu tegelane ja tekitab minus negatiivseid emotsioone.
Aga Sina ise- tahaksid Sa ilmselt nüüd ka teada?
Mulle meeldib kuidas Sa jutustada ja seda alati! Või noh jah, välja arvatud siis kui ma Sinuga väga tihedas vestluses olen. Aga mulle ei meeldi need tagajärjed, mis Sa mõnikord tekitad minus- väljanägemine, emotsioonid ning mõnikord sead Sa oma käitumisega mulle isegi lisakohustusi.
Aga hoolimata sellest kõigest ma jumaldan Sind mu armas vihm! Eriti kui Sa oled malbeke ja tasa.
---
Ma panen nüüd akna kinni. Koputa rahus teinekordki kui tahad minuga vestelda, nüüd Sa vähemalt tead mida ma Sinust arvan. Eriti rõõmus olen ma siis kui Sa suudad teha koostööd mu teise lemmikuga- kuu.
Ole vapper ning ära üleliia meid kiusa, kuid ära unusta ka oma kohustust- täita meie väetid oma elujõuga!