Kas Sa mäletad toda õhtut, kui me koos mööda talvist metsaäärt koju jalutsime? Me mõlemad olime joonud, ehk pisut napsused... Olime seda teed sadu, kui mitte tuhandeid kordi jalutanud, Sina alati paremal ja mina vasakul, viimasel ajal aga ei olud see rada enam see...
Me olime koos, Sina ja Mina. Saad Sa aru??? Meie? Koit ja Hämarik? Miks..? Miks!? MIKS!?
See oli ammu teada, et see koos olek on saatusega mäng ja mul oli õigus.. Ah, et miks? Sa küsid NÜÜD miks!? MIKS!?
Kes oli see, kes just sellel täis- täiskuul tahtis läbi metsa koju minna? Kes??
Sa ütlesid, et see on turvaline, et Sa hoiad ja kaitsed mind nii nagu alati. Sa ju lubasid! Nii nagu alati...
Tee oli kõva, kurvid ei olnud enam samad, mis aastaid tagasi. Sa teadsid, et meil ei ole lootust sellest teelt lihtsalt välja tulla, aga näidata välja naisele, et Sa oled midagi valesti teinud ei oleks ju ometi Sina!
Sa võtsid mu endale kaissu ja kallistasid tugevalt ning suudlesid ninale, haarates mu käest ja tõstsid tempot. Mingi hetk ma enam ei jaksanud Su järel enam joosta.
Ma lasin Su käest ennast vabaks. Su pilk... Kui see räägiks oleks Sa mu peale karjunud, ei röökinud. Aga Sa ju ei ela emotsioone välja. Su silmad põlesid ja olid tohutult hirmul, aga Sa teadsid, et ma usaldan Sind ka pimesi, nii kurb kui see ka poleks.
Aga Sinu hääl ei lase Sind reeta, IIAL! Sa ei kannataks seda välja.
"Tule lähme edasi, on juba hilja."
Ma ei liiguta, MA EI JÕUA ENAM! Kas Sa saad aru? Ma kardan Sind KALLIS... Ma arvasin, et vähemalt Sinu käes olen turvaliselt, Sa tegid seda meelega.. Sa lihtsalt tahtsid seda.. SEDA. Miks Sa tegid nii?
Ma vastasin, et ma ei suuda, ma olen jõuetu, ma ei usu. Sa haarasid mu ümbert ja vaatasid silmadesse ja üritasid mulle sisestada, et kõik on hästi, aga Su pilk reetis Sind... Sa oleksid mu väga lihtsalt liikuma saanud, Sa lihtsalt ei tahtnud, ei hoolinud, hoolimata kõigest.. Üks väike sõna..
Aga pikaaegne eksistentsi küsimus sellel rajal oli oma vastuse saanud.
Ma ütlesin, et ma ei tule. Ma lihtsalt ei tule.
Sa keerasid mulle selja ja läinud Sa olidki. Kui Sa vaid oleks teadnud, mis see kõik edasi tõi, kas ka siis oleks Sa mind HÜLJANUD?
Ma olen alati teada tahtnud, mida Sa tunned. Mida Sa tundsid, siis kui jätsid mu keset metsa surema? Miks mu armas?
Ma olin andnud endast kõik, mida ma vähegi sain ja mida ma kunagi andnud ei olnud: truudus, siirus, ausus-iseenda. Ma olin andnud end täielikult.
Miks... Kas Sa uskusid ka nüüd, kui nägid mu pilku ja tunnetasid mu värisevat keha, hirmu, et ma tulen ise välja?
Sa isegi ei jätnud hüvastijätusuudlust, vaid läksid lihtsalt pooljoostes.
Ma murdusin- lõpuks. Lõpuks... Ma näen Sind siit. Kas Sa nüüd ütled mulle? Mida Sa tunned, kallis? Palun, ole kordki aus. Enam rohkem Sa mind ju tappa ei saa.
Sa ju teadsid mu minevikku, alajahtumist, aga ikka...
Mu armas, palun ütle, mida Sa tunned nüüd, seistes minu haual?
