Aitäh Sulle

"Astu edasi. Kas ma pakun Sulle midagi? Teed, kohvi? Mul on eilsest ka kooki järel. Või tahad Sa hoopis midagi soolast?"
"Ei aitäh, mul ei ole isu. Kui sobib, ma võtaks vett."
"Ikka saab!"
*Kolistan köögis võtan klaasi, samal ajal võetakse diivanil istet*
"Siin on Sulle vesi."
"Ma tänan. Kuidas Sul läheb?"
"Hästi, nagu ikka, ma ei tunne enda elus sõna halvasti."
"Et Sa ka ei muutu."
"Jah, ma täna olen tõesti üleliia väsinud, aga see on ka ainus asi mille üle ma kurta saan. Kuida Sul endal?"
"Tead.. Minu seisud igal alal on hetkel väga keerulised- eraelu, töö, perekond. Ainuke asi mis hetkel veel seisab on hobi, aga samas on see väga paljustki seotud eelneva kolmega seega jah.. "
"Kas.."
"Ei."
"Hmm.."
*Möödub mitu minutit vaikides, kus me lihtsalt vaatame teneteist ja see ei ole õnneks isegi mitte piinlik vaikus, vaid vastuidi, väga pinev vaikus.*
"Kas Sa palun annaksid mulle rätikut, ma käiks pesemas ära ja suunduksin magama kui Sa lubad?"
"Kas Sa ei "
"Ei!"
*Võtan kapist rätiku ja ultan selle oma külalisele. Möödub ca 15min, olen muutnud diivani voodiks ning olen ka ise magama suundumas.*
"Kindel, et Sa midagi süüa ei taha? Või mingeid muid muresid mis oleks minu võimuses lahendada?"
"Ma tänan Sind ülemäärase külalislahkuse eest, aga ei."
"Kui Sa soovid võid veel telekat vaadata, mind see ei häiri, ma sulgen nagunii enda magamistoa ukse."
"Aitäh. Tead.. Sa oled igavesti tüütu!"
"Millest nüüd selline väljaütlemine?"
"Ääh, nali. Tore, et Sa oled olemas. Aga palun, ma tahan magama jääda."
*Me suundume kumbki oma unederiiki*
*Ärkan hommikul rahulikult oma voodis. Hiilin vaikselt magamistoast välja, Sind ei ole enam voodis. Vannitoa uks on samuti avatud. Köögis? Garderoobis..? Mitte kusagil. Sinu asjad- mingid asjad on, mingeid asju ei ole. Ma olen segaduses. Mis toimub? Kus Sa oled? Kuhu Sa läksid? Mida? Kui Sa oleks kaasa võtnud kõik enda asjad, siis ma oleks järeldanud, et Sa lahkusid ning ärkasid enne mind. Aga miks osad asjad siin on? Su telefon esialgu ei vasta ja siis on see välja lülitatud. Kuna ma Sinust viimasel ajal pole palju kuulnud, ei oska ma ka mõne sõbra käest uurida, Äkki läksid jooksma vms. Ma ootan paar tundi.*
*Lõuna- Sinust ei ole endiselt ühtegi jälge. Kus kuradis Sa oled!? Helistan ja kirjutan paarile teadaolevale sõbrale- nemad ei ole Sinust miskit kuulnud ja on väga üllatunud, et Sa just minu käest öömaja palusid. Ma ei saa aru.. Jalutan kindluse mõttes kodu ümbruse läbi. Loen uudiseid, kuulan raadiot. Ei miskit tuttavat..*
*Õhtu- Ei midagi! Üle 12h on möödas. Jätan ukse lukust lahti, iial ei tea. Uni on küll rahutu, aga magama peab, selge pea on parim lahendus.*
*Uus päev- ikka ei midagi! Suhtlen Su vanematega. Nemad ei tea Sinust ka midagi*
*Möödas on nädal-Ei. Ma olen mures, Politsei on alustanud otsingutega. Kus Sa oled? Mis toimub? Mul liiga palju küsimusi... Miks just nüüd? Mis ma valesti tegin? Või milles üldse Su probleemid olid? Jah, meil oli küll alatine tingimus, et me ei sunni rääkima, aga seekord vist oleks pidanud....*

Pärast mitmete kuude möödmist vaatan pildialbumitest pilte, ning leian sealt ühe ka Sinuga- me naerame koos, see on ühel sünnipäeval tehtud- minu sünnipäeval...
Näen seal kummalist väljaulatuvat paberilehte, ma võtan selle, seal on Sinu käekiri, küll ma seda juba tunnen!

"Aitäh Sulle, et olid olemas. 
Armastusega ..."