John Fowels "Liblikapüüdja"

Oli isegi hetki, kus ma arvasin, et suudan ta unustada. Aga unustamine ei ole asi, mida saab teha, see võib ainult ise juhtuda.

 Ta oli vana ja üsna kole. See tähendab, nii oma välimuselt kui ka rõveda käitumise poolest. Ta oli kulunud ja lame.

 Crutchley rääkis sageli, et kui tänapäeval tahad kuhugi jõuda, pead trügima.

 See tähendab, selliseid asju õnnestub teha vaid kord elus, kui sedagi. Tegelikult jäävad nad rohkem unistusteks, nende täitumist ei loodagi.

 Ma olen putukateadlane. Kogun liblikaid.
 "Muidugi," tähendas ta. "Mulle meenub nüüd, et sellest oli lehes juttu. Nüüd oled sa siis minugi oma kollektsiooni pannud."

 "Nagunii ei suudaks ma lugu pidada kellestki, liialt veel mehest, kes teeb midagi ainult selleks, et mulle meeldida. Tahan, et ta teeks seda veendumusest, et nii on õige."

 "Ma pole küllalt enesekeskne, sest ma olen naine. Pean millelegi toetuma."

 Kord rääkis ta mulle, et puhtuse tagaajamine on hullumeelsuse tunnus.

 Häda algab siis, kui asi läheb suudlusest kaugemale.

 "Sa astud üle kõigist headest inimeste loodud seadustest, sa hävitad kõik head inimestevahelised suhted, kõik selle hea, mis sinu ja minu sugupoole vahel ealeski on olnud."

 Kogu aeg hingasin ma sisse suurepärast värsket õhku. See oli hea, nii hea, et ma ei suuda seda kirjeldadagi. Selles oli elu- taimede lõhnu ja maa hõngu ja märja õhtu tuhat salapärast lõhna.

 See, et ma temast nii palju tean. Ja kui ühte inimest tunned, siis muudab see ta automaatselt lähedaseks. Isegi siis, kui sa teda teisele planeedile saadaksid.

 Ihaga on asi lihtne, jätkas ta. Selles jõuab otsekohe kokkuleppele. Kas mõlemad tahavad voodisse minna või üks kahest ei taha. Aga armastusega on hoopis teine lugu.

 Meie kahekesi selles toas. Ei minevikku ega tulevikku. Ainult tundeküllane ja sügav olevikuhetk. Tunnen, et kõik peab lõppema- muusika, meie, kuuvalgus, kõik.

 Võiksid mõelda, et abiellud temaga ja õpetad teda. Samas aga mõistad, et ega ikka ei võiks küll. Või et võiksid temaga niisama lõbu pärast voodisse minna ning ühel heal päeval avastaksid, et oled armunud tema kehasse ega suuda selleta elada, ja oleksidki igavesti seotud tema piiratud mõistusega.

 Armastan ausust ja vabadust ja eesmärgile pühendumust. Armastan luua, teha, elada täisverelist elu, armastan kõiki, kes lihtsalt ei istu ja jälgi ega matki, kelle südames pole kõik kustunud.

 G.P ütles tookord, et ausad vaesed on tegelikult varatud labased rikkad. Nende head omadused ja nende uhkus rahaväliste asjade üle on tingitud nende vaesusest. Kui neil raha on, ei oska nad sellega midagi peale hakata. Nad unustavad oma endised voorused, mis tegelikult polnudki mingid voorused. Raha teenimine ja väljaandmine on nende meelest see ainus voorus. Nad ei oska arvatagi, et võib olla inimesi, kellele raha ei tähenda midagi. Et kõige ilusamad asjad ei sõltu üldsegi rahast. 

Sa pole iialgi tõsiselt armunud olnud. Võib-olla sinuga ei juhtugi seda kunagi. Meestele aga tuleb armastus ikka ja jälle peale. Muutud uuesti kahekümneseks, piinled nagu kahekümnene. Korduvad kõik mõistusevälised ogarused.

 Enne sinu ärasõitu mõtlesin, et see on niisama üks tavaline lugu. Vähemasti püüdsin niiviisi mõelda. Seepärast ma su rootslasest sõbratariga tembutasingi. Et sind peast välja tõrjuda. Ent sa tulid mu mõtetesse tagasi. Ikka ja jälle.

 Mõned ütleksid- sa oled vaid piisk meres, sinu sõnamurdminegi on ainult üks pisike piisake ning sellst pole midagi. Rumal on rääkida väikeste piiskade tähendusest. Nii tillukesed piisad kui ka ookean on tegelikult üks ja seesama.

 See on nagu joonistamine. Joone kallal ei saa nokitseda. Julgus ongi joon.

 Üks vanamoor ja preester noor; mis tegi süütuga see hoor.