See kõik on nii vale, see kõik on nii ...

Vaikne õhtu, raadio mängib, kaminas on tuli ning laual on lõhnamas präänikud. Tundub ideaalne õhtu iseenda ja mõtete jaoks. Võtan kätte Zola Nana ning süvenen... Peagi aga avastan ennast tähtederodust ning mõtete keeristest, loobun raamatust, viskun voodile pikali ning kuulatan. Vaikus, mingisugune koer haugub, naabritel käib telekas. Ja siis see juhtus. Kuulen all ukse juures kobistamist, siin liigub neid tihti, aga ei, see on teistmoodi. Ma kuulen neid samme, olen neid varemgi siin ringi liikumas kuulnud. Rasked sammud, mis liiguvad väikeste vahedega, aga samm on ühtlane, ka tema hingamist on hästi kosta- rahulik ja sügav. Ta peatub, kuulen võtmete kolinat, ei need ei ole võtmed. Mul tekib hirm, sest taipan, et ta seisab minu ukse taga. Endiselt kostub mingit kolinat, nagu ta otsiks midagi väga spetsiifilist ja väikest. Vaikus. Poen vaikselt teki alla- ei see aita kui ta peaks kuidagi uksest sisse pääsema, siis on ju näha. Kiired pilgud üle toa. Ei- mul ei ole ideaalselt pelgupaika, tuleb enda hirmuga silmitsi seista. Kolm aeglast ja tugevat koputust, eih ma ei julge liigutada, sest ma juba tean, kes ta on. Miks ta seal on? Mida ta minust tahab? Kust ta teadis, et ma just siin peidus olen? Kas taas on kogu see kupatus mind üles leidnud? Ja kõik jätkub endiselt- elada pideva hirmu all? Miks? Midagi pannakse lukuauku, kostab krabin, tõmbun pingesse ja tõmban teki silmadeni ette ja istun vaikselt nurka. Mõtlen peas läbi, et kas mul on tema vastu mingit relva- eih, vähemalt mitte midagi sellist mida ma kasutada saaks, olen ta ees relvitu, sest haavata füüsilisest ma teda ju ei suudaks. Kutsuda politsei? EI! Mida ma teen? Paanika? Hirm? Segadus.. Kostub esimene luku lõksatus. Mu süda tuksub ülimalt kiirelt, ma värisen üle terve keha. Aga kui ma ütlen, et see on kõik on liiga keeruline ja et ma ei suuda? Aga ma siis ju valetan. Ma ju lubasin, et hakkan õiget elu elama ja ei valeta vähemalt iseendale. Ma ju tahan! Aga ma ei taha. Ma ei saa aru. Miks? Mis toimub? Kus ma olen? Miks ma olen? Milleks? Kostub teine luku lõksatus. Ma hingan väga raskelt, sulen silmad ja luban endale, et ma ei ava neid enne kui kõik on läbi, misiganes ka juhtuma peaks. Uks avaneb, samm, teine samm.. see kõik toimuks nagu aegluubis, ma ei suuda, ma tahaks karjuda, aga ei ma pean ennast tagasi hoidma. Uks sulgetakse, kuulen võtmete kolinat, uks keeratakse kinni- muidugi ma panen ju alati võtmed ukse kõrvale kapi peale. Miks ma neid ukse ette ei või jätta, ma oleks vähemalt aega võitnud ja suutnud asju mõelda. Aga mulle on isegi ju piisavalt aega antud. Mida ma tahan? Keda ma tahan? Miks üldse tahta? Kostub sosin:"Oled Sa siin?" Ma vaikin, ma usun, et mu südametuksed vastasid minu eest, sest sammud tulid minu poole. Ei, ei, ei, ma ei tohi silmi avada. "Siin Sa mul oledki, otsisin Sind kaua. Sa suudad endiselt enda mängud põnevaks mängida. Kas sa mäletad mida Sa mulle viimane kord lubasid?" Ei ma ei vasta talle midagi, ta tüdineb ja läheb ära. Ma tean, ma ju tean et ta jääb ja ta pinnib selle kõik mult välja. Ma ei taha seda kõike praegu! Ta istub voodile, üsna minu lähedale. "Sa ei räägi minuga. Kas midagi on juhtunud?" Ära küsi midagi! Jäta mind rahule.. Ja siis äkki.. Midagi sooja puutub mu põske, see on käsi. "Palun ava enda silmad ja räägime." Ta ei võta ära enda kätt. Ta läheneb mulle veelgi. Ma kardan. Äkki ta lööb, mis tal plaanis on. Ma tahaks karjuda, aga ma ei suuda, mu hääl on kadunud ma olen jõuetu. Tema põsk puutub vaikselt vastu minu põske. See on soe, pehme, hell, ma tunnetan midagi veel, midagi tuttavat ta näol mida teistel ei ole, see kõik on nii... - EI! Miks ta seda teeb, miks ta alati peab mind endale ümber sõrme keerama. Mida ma teinud olen? Ta eemaldub. Ma kardan veelgi. Kas ta juba läheb? Miks? Ma ju... Ära mine! Ei, ma ei ava silmi ning ma ei näita talle enda nõrkust. Las läheb kui tahab. Ma eksisin, ma tunnen ta tugevaid käsi enda ümber. Ei ta ju ei tee ometi seda, ta ju teab kui väga ma naudin olemist tema käte vahel, taevariik.. Ta embab mind, tugevalt, aga mitte liialt, see kuumus mis temast välja voolab.. Palun talletame selle hetke ja kerime seda igavesti tagasi.. Mida ma teen? Ma ei tohi läbi paista. Mida ta teeb? Ma tunnetan tema kätes pingutust- jah.. Ta tõstab mind endale sülle. Ma ei karda enam. Ma ju tean, et ma võin nende käte vahel tunda ennast turvalisemailt, ma ei pea kartma mitte midagi ega kedagi, kui siis ainult iseenast. Ta võtab mind enda kaisu sisse. Ma värisen endiselt. Ta silitab vaikselt mu selga ja üritab mind sellega rahustada. "Tss... Ma olen nüüd siin, ma luban Sinuga ei juhtu enam midagi. Ära karda. Kõik saab korda." Paanika! Ma satun paanikasse. Ma ei ava endiselt silmi aga ma üritan ennast temast eemale suruda, aga ma ei jõua. Tema haare, tema jõud.. Mmm.. Mõne aja pärast ma leebun taas ta embusesse ja sosistan talle vaikselt:"Palun hoia mind, ära lase lahti! See kõik on nii vale, see kõik on nii õige.. Vaiki ja lihtsalt hoia mind enda juures." Ta toetab enda selga vastu seina ja hoiab mind vaikselt süles. Suudleb vaikselt otsette ja asub vaikselt paitama ning mind rahustama. Ma tunnen kuidas iga vaikse silitusega ma rahunen, aga ma ei ava silmi. Ma ei mõtle. Lihtsalt see kõik on nii hea ja ilus. Tunnen kuidas pinged minust välja voolavad, mu keha muutub raskeks... ma uinun..